Lendava laeva kuningas. Lugege lugu lendavast laevast. Vene rahvajutt "Lendav laev".

Noor kirjandussõber, oleme kindlalt veendunud, et naudite muinasjutu “Lendav laev” lugemist ning saate sellest õppetunni ja kasu. Lugu leiab aset kaugetel aegadel või “Ammu aega tagasi”, nagu öeldakse, kuid need raskused, takistused ja raskused on meie kaasaegsetele lähedased. “Hea võidab alati kurja” – sellele vundamendile rajatakse selline looming nagu see, mis paneb aluse meie maailmapildile juba varakult. Siin on tunda harmooniat kõiges, isegi negatiivsed tegelased tunduvad olevat eksistentsi lahutamatu osa, kuigi loomulikult väljuvad nad vastuvõetava piiridest. Tegelaste dialoogid on sageli liigutavad, need on täis lahkust, lahkust, otsekohesust ning nende abil tekib teistsugune pilt tegelikkusest. Õhtul sellist loomingut lugedes muutuvad pildid toimuvast elavamaks ja rikkalikumaks, täituvad uue värvide ja helidega. Kui silmitsi seisate kangelase tugevate, tahtejõuliste ja lahkete omadustega, tunnete tahtmatult soovi muutuda parem pool. Muinasjutt “Lendav laev” on kindlasti väärt internetis tasuta lugemist, see sisaldab palju headust, armastust ja kasinust, millest on kasu noore inimese kasvatamisel.

F või oma vanaisa ja vanaema. Ja neil oli kolm poega: kaks olid targad ja kolmas oli loll. Nutikatest halatsevad ja haletsevad, naine kingib neile iga päev valged särgid, aga ikka noomivad ja naeravad lolli üle. Ja ta lamab ahju peal mustas särgis; niipea, kui nad talle midagi annavad, sööb ta, aga kui ta seda ei tee, jääb ta näljaseks.
Siis aga levis kuulujutt, et see oli nii: tuli kuninglik käsk, et nad kogunevad kuninga juurde peole ja kes ehitab sellise laeva, et saaks ise lennata ja jõuab selle laevaga, kingib kuningas oma tütre. talle.
Targad vennad peavad omavahel nõu:
"Kas me ei peaks ka minema, võib-olla ootab meid seal meie õnn!"
Nad pidasid nõu ja küsisid isalt ja emalt:
"Me läheme," ütlevad nad, "kuninga juurde pidusöögile: kui kaotame, ei kaota me midagi."
Vanad inimesed - polnud midagi teha - võtsid selle ja panid nad teekonnaks valmis, naine küpsetas neile valgeid pirukaid, praadis sea ja andis pudeli veini.
Vennad läksid metsa. Nad langetasid seal ühe puu ja hakkasid mõtlema, kuidas siia lendavat laeva ehitada.
Nende juurde tuleb vana vanaisa, vana kui piim, valge, habe vööni.
- Tere, pojad! Lase tulel piibu süüdata.
"Meil pole aega, vanaisa, sinuga jännata." Ja nad hakkasid uuesti mõtlema.
"Teist saab hea seaküna, lapsed," ütles vanamees, "aga te ei näe printsessi nagu oma kõrvu."
Ta ütles – ja kadus, nagu poleks teda kunagi olnudki. Vennad mõtlesid ja mõtlesid ja rabasid oma ajusid, kuid sellest ei tulnud midagi välja.
"Me läheme hobusega kuninga juurde," ütleb vanem vend, "me ei abiellu printsessiga, vaid jalutame."
Vennad istusid hobuste selga ja sõitsid minema. Ja loll istub pliidile ja küsib ka:
"Ma lähen sinna, kuhu vennad läksid!"
- Mis sa välja mõtlesid, loll? - ütleb ema - Hundid söövad su seal ära!
"Ei," ütleb ta, "nad ei söö seda!" Ma lähen!
Tema vanemad naersid algul tema üle ja hakkasid siis teda norima. Kus see on! Nad näevad, et lolliga ei saa midagi teha, ja lõpuks ütlevad:
- Noh, mine, aga nii, et sa ei tuleks tagasi ega tunnistaks, et oled meie poeg.
Naine andis talle koti, pani sinna musta roiskunud leiba, andis pudeli vett ja saatis ta majast välja.
Nii ta läks.
Ta läheb oma teed ja kohtab teel ootamatult vanaisa: selline hallipäine vanaisa, habe on tal üleni valge - kuni vööni!
- Vanavanaisa!
- Suurepärane, poeg!
- Kuhu sa lähed, vanaisa? Ja ta ütleb:
"Ma käin mööda maailma ringi, aidates inimesi hädast välja." Ja kuhu sa lähed?
- Ma lähen kuninga juurde peole.
“Kas sa oskad,” küsib vanaisa, “kas sa oskad teha laeva nii, et see lendaks?”
"Ei," ütleb ta, "ma ei saa!"
- Miks sa siis lähed?
"Kes teab," ütleb ta, "miks?" Kui ma selle kaotan, siis ma ei kaota seda, aga võib-olla on mu õnn kuskil kuskil.
"Istu maha," ütleb vanaisa, "puhake ja lähme lõunale." Võtke välja, mis teie kotis on!
- Eh, vanaisa, siin pole midagi, leib on nii vana, et sa ei saa seda isegi näksida.
- Mitte midagi, võta kinni!
Nii et loll saab selle kätte ja järsku sellest mustast leivast said pirukad nii valgeks, et ta polnud neid iial näinud nagu isandad. Loll oli üllatunud ja vanaisa muigas.
Nad laotasid kirjarullid murule, istusid maha ja sööme lõunat. Saime korraliku lõunasöögi, vanaisa tänas lolli ja ütles:
- No kuule, poeg: mine nüüd metsa ja leia suurim tammepuu, mille oksad kasvavad risti. Löö seda kirvega ja kuku kiiresti pikali ja lama, kuni keegi sulle helistab. Siis ehitatakse sulle laev,” ütleb ta, ja sa istud sellele ja lendad, kuhu tahad, ja võtad teelt peale üles kõik, keda seal kohtad.
Loll tänas vanaisa ja jättis hüvasti. Vanaisa läks oma teed ja loll läks metsa.
Ta sisenes metsa, astus risti kasvavate okstega tamme juurde, lõi kirvega, kukkus lapikuks ja jäi magama... Ta magas ja magas... Ja mõne aja pärast kuulis, kuidas keegi teda äratas:
- Tõuse üles, su õnn on juba küps, tõuse üles!
Loll ärkas ja vaatas - tema ees oli juba laev: see oli kuldne, taglas hõbedane ja siidpurjed lihtsalt paisusid - lihtsalt lendama!
Nii astus ta pikemalt mõtlemata laevale. See laev tõusis ja lendas... Kuidas ta lendas allpool taevast, maa kohal - ja te ei saa seda silmaga tabada.
Ta lendas ja lendas ja nägi: mees kükitas tee peal, kõrv maas, ja kuulas. Loll hüüdis:
- Suurepärane, onu!
- Suurepärane, vend!
- Mida sa teed?
"Ma kuulan," ütleb ta, "et näha, kas inimesed on juba kuninga pidusöögile kogunenud."
- Kas sa lähed sinna?
- Seal.
- Istu minuga maha, ma annan sulle sõidu.
Ta istus maha. Nad lendasid minema.
Nad lendasid ja lendasid ja nägid: mees kõndis mööda teed – üks jalg oli kõrva külge seotud ja ta hüppas teise otsa.
- Suurepärane, onu!
- Suurepärane, vend!
- Miks sa hüppad ühel jalal?
"Sest," ütleb ta, "kui ma lahutan teise ja astun ühe korra, ületan kogu maailma." Aga mina,“ ütleb ta, „ei taha...
-Kuhu sa lähed?
- Kuningale pidusöögile.
- Istu meiega maha.
- OKEI.
Ta istus maha ja lendas uuesti minema.
Lendasid ja lendasid ja nägid: tee peal seisis laskur ja võttis vibuga sihikule, aga lindu ega looma polnud kuskil näha.
Loll hüüdis:
- Suurepärane, onu! Kuhu sa sihid? Ühtegi lindu ega looma pole kuskil näha!
"Sina ei näe seda, aga mina näen seda!"
- Kus sa seda lindu näed?
"Hei," ütleb ta, "seal, saja miili kaugusel, istub ta kuivanud pirnipuul!"
- Istu meiega maha!
Ta istus maha. Lendame.
Nad lendasid ja lendasid ja nägid: mees kõndis ja kandis selja taga kotitäit leiba.
- Suurepärane, onu!
- Suurepärane!
- Kuhu sa lähed?
"Ma lähen õhtusöögiks leiba tooma," ütleb ta.
- Jah, sul on juba kott täis!
"Aga mulle ei piisa siin hommikusöögiks."
- Istu meiega maha!
- OKEI!
Ka see istus maha. Lendame.
Nad lendasid ja lendasid ja nägid: mees kõndis järve lähedal, nagu otsiks midagi.
- Suurepärane, onu!
- Suurepärane!
- Miks sa siin jalutad?
"Mul on janu," ütleb ta, "aga ma ei leia vett."
- Nii et teie ees on terve järv, miks sa ei joo?
- Eh, kui palju vett seal on! Minu jaoks ei piisa isegi ühest lonksust.
- Nii et istu meiega maha!
- OKEI.
Ta istus maha ja nad lendasid minema.
Nad lendasid ja lendasid ja nägid: külasse kõndis mees ja kandis põhukotti.
- Suurepärane, onu! Kuhu sa kõrsi viid?
"Külla," ütleb ta.
- Kas külas pole põhku?
"Jah," ütleb ta, "aga mitte nii!"
- Kas see pole mitte lihtne?
"Ja see," ütleb ta, "ükskõik kui kuum suvi on, niipea kui selle põhu laiali puistate, siis kohe - eikusagilt - pakane ja lumi."
- Istu meiega maha! Ta istus maha ja lendas edasi. Nad lendasid ja lendasid ja nägid: üks mees kõndis metsa ja kandis selja taga küttepuid.
- Suurepärane, onu!
- Suurepärane!
- Kuhu sa küttepuid viid?
- Metsas.
- Hei! Kas metsas pole küttepuid?
- Miks mitte? Ta ütleb, et neid on, aga mitte nii.
- Millised?
"Seal," ütleb ta, "need on lihtsad, aga need on sellised, et niipea, kui sa need laiali ajad, on kohe - eikusagilt - armee teie ees!"
- Istu meiega maha!
Ja ta nõustus, istus maha ja lendas minema.
Ükskõik, kas nad lendasid kaua või mitte kaua, saabusid nad kuninga pidusöögile. Ja seal, keset õue, on lauad kaetud, kaetud, mee- ja veinitünnid kõrgel: joo, söö, mida tahad! Ja kokku tuli peaaegu pool inimeste kuningriiki: vanad, noored, härrad ja vaesed. Nagu turule minek. Loll saabus koos sõpradega laevaga ja istus kuninga akende ette. Nad tulid laevalt maha ja läksid õhtust sööma.
Kuningas vaatab aknast välja ja näeb: kuldne laev on saabunud! Ta ütleb oma lakeele:
- Mine küsi, kes kuldlaevaga saabus.
Jalamees läks, vaatas ja tuli kuninga juurde:
"Mõned," ütleb ta, "räbaldunud mehed!"
Kuningas ei usu seda.
"See ei saa olla," ütleb ta, "et mehed saabuvad kuldse laevaga!" Sa ilmselt ei proovinud.
Ta võttis kätte ja läks ise inimeste juurde.
"Kes," küsib ta, "tuli siia selle laevaga?"
Loll astus ette:
- Mina! - räägib.
Kui kuningas nägi, et tal on rull - plaaster plaastril, püksid - põlved rippusid, haaras ta peast: "Kuidas on võimalik, et ma annaksin oma tütre sellise mehe eest!"
Mida teha? Ja las ta annab lollile käske.
"Mine," ütleb ta jalamehele, "ütle talle, et kuigi ta saabus laevaga, siis kui ta ei saa rahva lõunatamise ajal ravivett, siis ma mitte ainult ei loobu printsessist, vaid mõõk on tal pea õlgadelt maha!"
Jalamees läks.
Ja Listeno, seesama, kellel oli kõrv maas, kuulis pealt, mida kuningas rääkis ja rääkis selle lollile. Loll istub laua taga pingil ja on kurb: ei söö, ei joo. Skorokhod nägi seda:
"Miks sa ei söö," ütleb ta?
- Kus ma saan süüa?
Ja ta ütles seda ja teist:
- Kuningas käskis mul saada ravi- ja ravivett, kui rahvas lõunat sõi... Kuidas ma selle saan?
- Ära muretse! Ma toon selle sulle!
- No vaata!
Tuleb jalamees ja annab talle kuningliku käsu, aga ta teab ammu, kuidas ja mida.
"Ütle mulle," vastab ta, "mis ma toon!" Skorokhod sidus jala kõrva küljest lahti ja niipea, kui ta lehvitas, hüppas hetkega ravim- ja ravivette.
Helistasin sisse, aga olin väga väsinud. "Noh," arvab ta, "kui lõuna on läbi, on mul aega tagasi tulla ja nüüd istun veski all ja puhkan natuke."
Ta istus maha ja jäi magama. Inimesed on juba lõunat lõpetamas, kuid teda pole kohal. Loll ei istu ei elus ega surnud. Läinud!” - arvab.
Kuulaja pani kõrva maha – kuulame. Ta kuulas ja kuulas ja ütles:
- Ära ole kurb, ta magab veski all, nii et ta tormab!
- Mida me nüüd tegema hakkame? - ütleb loll - Kuidas me saame ta üles äratada? Ja tulistaja ütleb:
- Ära karda: ma äratan su üles!
Ta tõmbas vibu ja niipea, kui see tulistas, kukkus veskist isegi laastu... Kiirkõndija ärkas - ja läks kiiresti tagasi! Inimesed lõpetavad just lõunat ja ta toob selle vee.
Kuningas ei tea, mida teha. Anname teise käsu: kui ta sööb korraga kuus paari röstitud härga ja nelikümmend ahju leiba, siis, ütleb ta, annan oma tütre talle ja kui ta seda ei söö, siis: minu mõõk - ja ta pea on õlgadelt ära!
Ma kuulasin ja kuulsin seda pealt ja rääkisin lollile.
- Mida ma peaksin nüüd tegema? Ma ei söö ühtki pätsi leiba! - ütleb loll. Ja jälle muutus ta kurvaks ja nuttis. Ja Obedailo ütleb:
"Ära nuta, ma söön kõigi eest ja sellest ei piisa."
Jalamees tuleb: nii ja naa.
"Olgu," ütleb loll, "lase nad annavad selle!" Nii praadisid nad kuus paari härgi ja küpsetasid nelikümmend ahjus leiba.
Niipea kui ta sööma hakkas, sõi ta kõik puhtaks ja küsis juurde.
"Eh," ütleb ta, "ei piisa!" Kui nad vaid oleksid mulle natuke rohkem andnud...
Kuningas näeb, et asjad on halvasti. Jälle anti käsk, et seekord peaks ta jooma kaksteist tünni vett ühe hingetõmbega ja kaksteist tünni veini, aga kui ta ei joo: siin on mõõk - pea on õlgadest lahti!
Kuulaja kuulis pealt ja rääkis. Loll nutab jälle.
"Ära nuta," ütleb Opivailo, "ma joon ja sellest ei piisa."
Siin veeretasid nad välja kaksteist tünni vett ja veini.
Niipea kui Opivailo jooma hakkas, jõi ta iga tilga ja naeris.
"Eh," ütleb ta, "ei piisa!"
Tsaar näeb, et ta ei saa midagi teha, ja mõtleb endamisi: "Me peame ta tapma, see mees!"
Nii saadab ta lolli juurde lakei:
- Mine ja ütle: kuningas ütles, et sa peaksid enne pulmi supelmajja minema.
Vahepeal käsib ta teisel jalamehel malmvanni kütta: "Seal ta küpsetab nii ja naa!" Jalamees küttis sauna nii palju, et saaks kuradit ise küpsetada.
Nad ütlesid lollile. Ta läheb vanni, tema järel Frost ja põhk. Seal purustas Frost põhu - ja kohe läks nii külmaks, et loll ronis pliidile ja jäi magama, sest tal oli täitsa külm. Järgmisel päeval avab jalamees sauna ja arvab, et lollist on järele jäänud vaid tuhk. Ja ta lamab pliidi peal ja mida iganes. Jalamees äratas ta üles.
"Vau," ütleb ta, "kui sügavalt ma magasin!" Ilus vann sul!
Nad ütlesid kuningale, et see oli nii: ta magas ahju peal ja vann oli nii külm, nagu poleks seda terve talve köetud. Kuningas hakkas muretsema: mida ma peaksin tegema? Mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin...
Lõpuks ütleb ta:
- Naaberkuningas tuleb meie vastu sõtta. Nii et ma tahan kosilasi testida. Kes mulle hommikuks sõdurite rügemendi hankib ja nad ise lahingusse viib, sellele ma annan oma tütre naiseks.
Kuulaja kuulis seda pealt ja rääkis lollile. Loll istub ja nutab jälle:
- Mida ma peaksin nüüd tegema? Kust ma selle armee saan?
Läheb laevale sõpradele külla.
"Aidake, vennad," ütleb ta, "muidu olen täiesti kadunud!"
- Ära nuta! - ütleb see, kes küttepuid metsa vedas. - Ma aitan sind välja.
Saabub jalamees ja annab kuningliku käsu.
"Olgu, ma teen seda," ütleb loll, "Ütle lihtsalt kuningale, et kui ta nüüd oma tütart ära ei anna, siis ma lähen tema vastu sõtta."
Öösel juhatas lolli sõber ta põllule ja kandis kaasa küttepuid. Kuidas ta hakkas neid küttepuid sinna puistama, nii et igast palgist sai sõdur. Ja nii visati kogu rügement minema.
Hommikul ärkab kuningas ja kuuleb: nad mängivad. Ta küsib:
- Kes mängib nii vara?
"See," ütlevad nad, "on see, kes saabus kuldse laevaga ja treenis oma armeed."
Ja loll on muutunud selliseks, et te ei tunne teda isegi ära: ta riided lihtsalt sädelevad ja ta ise on nii ilus, kes teab!
Ta juhib oma armeed ja ta ise sõidab ees mustal hobusel, tema järel voorimees. Sõdurid ridades – nagu valik!
Loll juhtis armee vaenlase vastu. Ja ta hakkas lööma paremale ja vasakule, nii et ta võitis kõik vaenlase sõdurid. Alles lahingu lõpus sai ta jalast haavata.
Vahepeal sõitsid kuningas ja ta tütar lahingut vaatama.
Printsess nägi vapramat sõdalast jalast haavatuna ja rebis salli kaheks pooleks. Ta jättis ühe poole endale ja sidus teisega selle vapra sõdalase haava.
Lahing on läbi. Loll pani end valmis ja läks koju.
Ja kuningas korraldas pidusöögi ja otsustas kutsuda endale külla selle, kes võitis oma vaenlasi.
Nad otsisid ja otsisid üle kogu kuningriigi – midagi sellist polnud kuskil.
Siis ütleb printsess:
"Tal on märk: sidusin ta haava oma taskurätikuga."
Nad hakkasid uuesti otsima.
Lõpuks tulid kaks kuninga sulast lolli juurde. Nad näevad välja ja tõepoolest on üks tema jalg printsessi salliga seotud.
Sulased haarasid ta kinni ja hakkasid teda kuninga juurde tirima. Ja ta ei liigutanud.
"Las ma vähemalt pesen ennast," ütleb ta, "kuhu ma saan tsaari juurde minna, nii räpane!"
Ta läks supelmajja, pesi end, pani riidesse, milles ta võitles, ja sai jälle nii ilusaks, et teenijad tegid isegi suu lahti.
Ta hüppas hobuse selga ja sõitis minema.
Printsess tuleb temaga kohtuma. Nägin ja tundsin kohe ära selle, kelle haava olin oma taskurätikuga sidunud.
Ta meeldis talle veelgi rohkem.
Siin nad abiellusid ja tähistasid niisuguseid pulmi, et suits läks otse taevasse.
Siin on teile üks muinasjutt ja mulle hunnik kukleid.

Muinasjutt “Lendav laev” on lugu sellest, kuidas kuningas tuli oma tütre kosilastele proovile: ehitada lendav laev. Peategelasel aitas vanaisa-võlur teha imelise lennumasina, abielluda printsessiga ja saada kaasavaraks pool kuningriiki.

Muinasjutu Lendav laev allalaadimine:

Loetud muinasjutt Lendav laev

Elasid kord vana mees ja vana naine. Neil oli kolm poega – kahte vanemat peeti targaks ja noorimat nimetasid kõik lolliks. Vana naine armastas oma vanemaid - ta riietas nad puhtalt ja toitis maitsvat toitu. Ja noorim käis ringi augulises särgis, näris musta koorikut.

Teda, lolli, ei huvita: ta ei saa millestki aru, ta ei saa millestki aru!

Ühel päeval jõudis sellesse külla teade: kes ehitab kuningale laeva, mis suudab sõita merel ja lennata pilvede all, abiellub kuningas oma tütre temaga.

Vanemad vennad otsustasid õnne proovida.

Laskem minna, isa ja ema! Ehk saab ühest meist kuninga väimees!

Ema varustas oma vanemad pojad, küpsetas neile reisiks valgeid pirukaid, praadis ja küpsetas kana ja hane:

Minge, pojad!

Vennad läksid metsa ja hakkasid puid langetama ja saagima. Nad tükeldasid ja saagisid palju. Ja nad ei tea, mida edasi teha. Nad hakkasid vaidlema ja vanduma ning järgmise asjana haarasid nad teineteisel juustest.

Üks vanamees tuli nende juurde ja küsis:

Miks te vaidlete ja sõimate? Võib-olla võin teile öelda midagi, mis teid aitab?

Mõlemad vennad ründasid vanameest – ei kuulanud teda, sõimasid teda kurjade sõnadega ja ajasid minema. Vanamees lahkus.

Vennad kaklesid, sõid ära kogu oma toidu, mille ema neile andis, ja naasid ilma millegita koju...

Niipea kui nad kohale jõudsid, hakkasid nooremad küsima:

Las ma lähen nüüd!

Ema ja isa hakkasid teda veenma ja tagasi hoidma:

Kuhu sa lähed, loll, hundid söövad su teel ära!

Ja loll teab oma asju kordab:

Lase mul minna, ma lähen ja ära lase mul minna, ma lähen!

Ema ja isa näevad, et temaga ei saa kuidagi hakkama. Nad andsid talle tee jaoks kuiva musta leiva koore ja saatsid ta majast välja. Loll võttis kirve kaasa ja läks metsa. Kõndisin ja kõndisin läbi metsa ja märkasin kõrget männi: selle männi latv toetub pilvedele, seda saavad haarata vaid kolm inimest.

Ta lõikas maha männi ja hakkas selle oksi puhastama. Tema juurde astus üks vana mees.

"Tere," ütleb ta, "laps!"

Tere, vanaisa!

Mis sa teed, laps, miks sa nii suure puu maha lõikasid?

Aga, vanaisa, kuningas lubas oma tütre abielluda sellega, kes ehitab talle lendava laeva ja mina ehitan seda.

Kas tõesti on võimalik sellist laeva teha? See on keeruline asi ja võib-olla ei saa te sellega hakkama.

Keeruline asi pole kaval, aga proovima peab: näed ja mul õnnestub! Muide, siin te olete: vanad, kogenud, teadlikud inimesed. Ehk oskate nõu anda.

Vanamees ütleb:

No kui minu käest nõu küsid, siis kuula: võta kirves ja haki see mänd külgedelt: niimoodi!

Ja ta näitas, kuidas trimmida.

Loll kuulas vanameest ja raius männi nii, nagu ta näitas. Ta lõikab ja see on hämmastav: kirves liigub just nii, niisama!

Nüüd, ütleb vanamees, kärpige männi otstest: nii ja naa!

Loll ei lase vanamehe sõnadel kurtidele kõrvadele: nagu vanamees näitab, nii ta teeb.

Ta lõpetas töö, vanamees kiitis teda ja ütles:

Noh, nüüd pole patt puhata ja natuke näksida.

Eh, vanaisa," ütleb loll, "minu jaoks jätkub süüa, see liisunud lihatükk." Millega ma saan sind ravida? Tõenäoliselt sa ei hammusta mu maiust, eks?

"Tule, laps," ütleb vanamees, "anna mulle oma koorik!"

Loll andis talle natuke koorikut. Vanamees võttis selle pihku, uuris, katsus ja ütles:

Sinu väike emane ei ole nii kalk!

Ja ta andis selle lollile. Loll võttis kooriku ega uskunud oma silmi: koorest sai pehme ja valge päts.

Kui nad olid söönud, ütles vanamees:

No ja nüüd hakkame purjeid kohendama!

Ja ta võttis rinnast välja lõuenditüki. Vanamees näitab, loll proovib, teeb kõike kohusetundlikult - ja purjed on valmis, trimmis.

Astuge nüüd oma laevale," ütleb vanamees, "ja lenda, kuhu tahad." Vaata, pidage meeles minu käsku: pange teel kõik, keda kohtate, oma laevale!

Siin nad jätsid hüvasti. Vanamees läks oma teed ja loll läks lendavale laevale ja ajas purjed sirgu. Purjed paisusid täis, laev tõusis taevasse ja lendas kiiremini kui pistrik. Ta lendab veidi madalamal kui kõndivad pilved, veidi kõrgemal kui seisvad metsad...

Loll lendas ja lendas ja nägi meest tee peal lamamas, kõrv vastu niisket maad. Ta tuli alla ja ütles:

Tere, onu!

Kena, hästi tehtud!

Mida sa teed?

Kuulan, mis toimub maakera teises otsas.

Mis seal toimub, onu?

Vau, milline kõrvauss sa oled! Astuge minu laevale ja me lendame koos.

Kuulujutud ei leidnud vabandusi, astusid laevale ja nad lendasid edasi.

Nad lendasid ja lendasid ning nägid, kuidas mees kõndis mööda teed, kõndis ühel jalal ja teine jalg oli kõrva külge seotud.

Tere, onu!

Kena, hästi tehtud!

Miks sa hüppad ühel jalal?

Jah, kui ma oma teise jala lahti harun, läbin kolme sammuga kogu maailma!

Sa oled nii kiire! Istu meiega maha.

Kiirpaat ei keeldunud, ronis laevale ja nad lendasid edasi.

Kunagi ei tea, kui palju aega on lennanud, ja ennäe, seal seisab mees relvaga ja sihib. Ja mida ta sihib, pole teada.

Tere, onu! Keda te sihite, teie ümber pole näha ühtegi looma ega lindu.

Mis sa oled! Jah, ma ei tulista lähedalt. Ma sihiksin tedre, kes istub umbes tuhande miili kaugusel puu otsas. Selline on minu jaoks pildistamine.

Istu meiega maha, lendame koos!

Nad lendasid ja lendasid ja nägid: kõndis mees, selja taga tohutu leivakott.

Tere, onu! Kuhu sa lähed?

Ma võtan lõunaks leiba.

Mis leiba sa veel vajad? Teie kott on juba täis!

Mis toimub! Pista see leib mulle suhu ja neela alla. Ja kõhu täis söömiseks on mul vaja sada korda rohkem!

Vaata, mis sa oled! Astuge meie laevale ja me lendame koos.

Nad lendavad üle metsade, nad lendavad üle põldude, nad lendavad üle jõgede, nad lendavad üle külade ja külade.

Vaata, üks mees kõnnib suure järve ääres ja raputab pead.

Tere, onu! Mida te otsite?

Mul on janu, nii et otsin kohta, kus end purju juua.

Teie ees on terve järv. Joo oma isu järgi!

Jah, sellest veest jätkub mulle vaid üheks lonksuks.

Loll imestas, tema kaaslased imestasid ja ütlesid:

Noh, ärge muretsege, seal on teie jaoks vett. Tule meiega laevale, lendame kaugele, vett jätkub sulle!

Kui kaua nad lendasid - me ei tea, nad lihtsalt näevad: mees kõnnib metsa ja tema õlgade taga on kimp võsa.

Tere, onu! Räägi meile: miks sa võsa metsa tassid?

Ja see pole tavaline võsa. Kui selle laiali ajada, ilmub kohe terve armee.

Istu maha, onu, meiega!

Nad lendasid ja lendasid, ja ennäe, vanamees kõndis, õlekott käes.

Tere, vanaisa, hall väike pea! Kuhu sa kõrsi viid?

Külla juurde.

Kas tõesti ei jätku külas põhku?

Põhku on palju, aga sellist pole.

Kuidas see teie jaoks on?

See on nii: kui ma selle kuumal suvel laiali puistan, läheb järsku külmaks: lund sajab, pakane säriseb.

Kui jah, siis tõde on sinu: sellist põhku külast ei leia. Istu meiega maha!

Kholodillo ronis kotiga laeva ja nad lendasid edasi.

Nad lendasid ja lendasid ning jõudsid kuninglikku õukonda.

Kuningas istus sel ajal õhtusöögil. Ta nägi lendavat laeva ja saatis oma teenijad:

Mine küsi: kes sellel laeval lendas – millised ülemere printsid ja printsid?

Sulased jooksid laeva juurde ja nägid, et laevas istuvad tavalised mehed.

Kuninglikud teenijad isegi ei küsinud neilt, kes nad on ja kust nad pärit on. Nad pöördusid tagasi ja teatasid kuningale:

Igatahes! Laeval pole ainsatki printsi, mitte ainsatki printsi ja kõik mustad luud on lihtsad mehed. Mida sa nendega teha tahad?

"Meil on häbiväärne oma tütart lihtsa mehega abielluda," arvab tsaar. "Me peame sellistest kosilastest lahti saama."

Ta küsis oma õukondlastelt - printsidelt ja bojaaridelt:

Mida me peaksime nüüd tegema, mida peaksime tegema?

Nad andsid nõu:

Peate peigmehelt küsima mitmesuguseid keerulisi probleeme, võib-olla ta ei lahenda neid. Siis keerame nurga taha ja näitame talle!

Kuningas rõõmustas ja saatis kohe oma teenijad lolli juurde järgmise käsuga:

Las peigmees toob meile elus ja surnud vee, enne kui meie kuninglik õhtusöök on lõppenud!

Loll mõtles:

Mida ma nüüd tegema hakkan? Jah, ma ei leia sellist vett aasta või isegi kogu elu jooksul.

Mida ma peaksin tegema? - ütleb Skorokhod. - Ma tegelen sellega hetke pärast.

Ta võttis jala kõrvast lahti ja jooksis üle kaugete maade kolmekümnendasse kuningriiki. Kogusin kaks kannu elusat ja surnud vett ning mõtlesin endamisi: "Ees on veel palju aega, las ma istun natuke ja tulen õigel ajal tagasi!"

Ta istus maha paksu laiutava tamme alla ja uinus...

Kuninglik õhtusöök hakkab lõppema, kuid Skorokhod on kadunud.

Kõik lendaval laeval võtsid päikest – nad ei teadnud, mida teha. Ja Slukhalo pani oma kõrva niiske maa poole, kuulas ja ütles:

Milline unine ja uimane! Ta magab puu all ja norskab täiest jõust!

Aga ma äratan ta nüüd üles! - ütleb Strelyalo.

Ta haaras relva, võttis sihiku ja tulistas tamme, mille all Skorokhod magas. Tammetõrud kukkusid alla - otse Skorokhodi pähe. Ta ärkas üles.

Isad, jah, mitte mingil juhul, ma jäin magama!

Ta hüppas püsti ja tõi just sel hetkel kannud vett:

Hankige see!

Kuningas tõusis laua tagant, vaatas kannud ja ütles:

Või äkki pole see vesi päris?

Nad püüdsid kinni kuke, rebisid tal pea maha ja piserdasid surnud veega. Pea kasvas hetkega suuremaks. Nad piserdasid seda elava veega - kukk kargas tiibu lehvitades püsti, "kägu!" karjus.

Kuningas sai pahaseks.

Noh," ütleb ta lollile, "olete selle minu ülesande täitnud." Ma küsin nüüd teist! Kui sa nii tark oled, sööd sina ja su kosjasobitajad ühe korraga ära kaksteist röstitud pulli ja sama palju leiba, kui neljakümnes ahjus küpsetati!

Loll muutus kurvaks ja ütles oma kaaslastele:

Jah, ma ei söö terve päeva ühtki leiba!

Mida ma peaksin tegema? - ütleb Obedalo. - Ma saan üksi hakkama nii pullide kui ka nende teraviljaga. Sellest ei piisa veel!

Loll käskis kuningale öelda:

Lohistage pullid ja tera. Sööme!

Nad tõid kaksteist röstitud pulli ja sama palju leiba, kui neljakümnes ahjus oli küpsetatud.

Sööme pullid ükshaaval. Ja ta paneb leiva suhu ja viskab pätsi pätsi järel. Kõik kärud olid tühjad.

Teeme rohkem! - hüüab Obedalo. - Miks nad nii vähe tarnisid? Ma hakkan sellest lihtsalt aru saama!

Aga kuningal pole enam härga ega vilja.

Nüüd, ütleb ta, on teil uus kord: juua korraga nelikümmend vaadi õlut, igas vaatis on nelikümmend ämbrit.

"Ma ei saa isegi ämbrit juua," ütleb loll oma kosjasobitajatele.

Milline kurbus! - vastab Opivalo. - Jah, ma joon kogu nende õlle üksi, sellest ei piisa!

Nelikümmend tünni veeretati sisse. Nad hakkasid õlut ämbritesse kokku korjama ja Opivale serveerima. Ta võtab lonksu – ämber on tühi.

Mida sa mulle ämbritega tood? - ütleb Opivalo. - Me jamame terve päeva!

Ta võttis tünni üles ja tühjendas selle kohe, peatumata. Ta võttis veel ühe tünni – ja tühi veeres minema. Nii et ma kurnasin kõik nelikümmend tünni.

Kas pole, küsib ta, teist õlut? Ma ei joonud oma südameasjaks! Ära tee oma kurku märjaks!

Kuningas näeb: lolli ei saa miski võtta. Otsustasin ta kavalusega hävitada.

Olgu,” ütleb ta, „ma abiellun sinuga oma tütre, valmistu krooniks!” Vahetult enne pulmi minge vanni, peske ja aurutage hoolikalt.

Ja ta käskis sauna kütta.

Ja supelmaja oli üleni malmist.

Nad kütsid vanni kolm päeva, muutes selle kuumaks. See kiirgab tuld ja soojust, sa ei saa sellele läheneda viie sülda kaugusel.

Kuidas ma pesen? - ütleb loll. - Ma põlen elusalt.

"Ära ole kurb," vastab Kholodylo. - Ma lähen sinuga!

Ta jooksis kuninga juurde ja küsis:

Kas lubaksite mul ja mu kihlatu vanni minna? Ma panen talle õled, et ta oma kontsi ei määriks!

Mis kuningale? Ta lubas: "See põleb, see mõlemad!"

Nad tõid lolli ja külmkapi supelmajja ja lukustasid ta sinna.

Ja Kholodilo puistas vanni õled laiali - ja see muutus külmaks, seinad olid härmatisega kaetud, vesi malmis külmus.

Möödus mõni aeg ja teenijad avasid ukse. Nad vaatavad, ja loll on elus ja terve, ja vanamees ka.

"Eh, sina," ütleb loll, "miks sa ei võta oma saunas leili, aga sõidate kelguga!"

Sulased jooksid kuninga juurde. Nad teatasid: Nii, nad ütlevad, ja nii. Kuningast loobiti, ta ei teadnud, mida teha, kuidas lollist lahti saada.

Mõtlesin ja mõtlesin ning andsin talle käsu:

Asetage terve rügement sõdureid hommikul minu palee ette. Kui paned mind üles, abiellun sinuga oma tütre. Kui sa mind välja ei viska, viskan ma su välja!

Ja enda meelest: “Kust saab lihtne talupoeg armee? Ta ei saa seda teha. Siis viskame ta välja!"

Rumal kuulis kuninglikku käsku ja ütles oma kosjasobidele:

Teie, vennad, olete mind hädast päästnud rohkem kui üks või kaks korda... Ja mis me nüüd peale hakkame?

Eh, sa leidsid millegi pärast kurvastada! - ütleb võsapuuga vanamees. - Jah, ma panen kindralitega välja vähemalt seitse rügementi! Mine kuninga juurde, ütle talle – tal on sõjavägi!

Loll tuli kuninga juurde.

"Ma täidan teie käsu, ainult viimast korda," ütleb ta. Ja kui teed vabandusi, siis süüdista ennast!

Varahommikul kutsus võsapuuga vanamees lolli ja läks koos temaga väljale. Ta ajas kimbu laiali ja ilmus lugematu arv armee - nii jalgsi kui ka ratsa ja kahuritega. Trompetid puhuvad trompetit, trummarid löövad trumme, kindralid annavad käsklusi, hobused löövad kabjad maasse...

Loll seisis ees ja viis sõjaväe kuninglikku õukonda. Ta peatus palee ees ja käskis trompeteid kõvemini puhuda ja trumme kõvemini lüüa.

Kuningas kuulis seda, vaatas aknast välja ja muutus ehmunult valgemaks kui paberileht. Ta käskis komandöridel oma väed välja tuua ja lollide vastu sõtta minna.

Kubernerid tõid välja tsaari armee ja hakkasid lolli pihta tulistama ja tulistama. Ja rumalad sõdurid marsivad kui müür, purustades kuningliku armee kui rohtu. Komandörid kartsid ja jooksid tagasi, neile järgnes kogu kuninglik armee.

Kuningas roomas paleest välja, roomas põlvili lolli ette, paludes tal võtta vastu kallid kingitused ja abielluda printsessiga esimesel võimalusel.

Loll ütleb kuningale:

Nüüd pole sa meie teejuht! Meil on oma mõistus!

Ta ajas kuninga minema ega käskinud tal kunagi sellesse kuningriiki naasta. Ja ta ise abiellus printsessiga.

Printsess on noor ja lahke tüdruk. Temal pole süüd!

Ja ta hakkas elama selles kuningriigis ja tegema igasuguseid asju.

Huvitav vene keel rahvajutt“Lendav laev” sellest, kuidas kuningas otsustas printsessi abielluda kellegagi, kes ehitab lendava laeva, ja loomulikult otsustas ka üks talupojaperest (ja peres oli kolm poega) pärit loll õnne proovida. . Ja lõpuks ehitas lendava laeva, kui tahate teada, kuidas ta selle ehitas ja kuidas tsaar ei tahtnud oma tütart lihtrahvale mehele anda, mõtles ta välja igasuguseid määrusi, aga loll oli sees. häda, lugege muinasjuttu Lendav laev.

Vene rahvajutt "Lendav laev".

Seal elasid vanaisa ja naine, neil oli kolm poega: kaks mõistlikku ja kolmas loll. Naine armastas esimesi ja riietas nad puhtalt; ja viimane oli alati kehvalt riides – ta kandis vana särki. Nad kuulsid, et kuningalt oli saabunud dokument: "Kes ehitab laeva nii, et see lennata saab, abiellub printsessiga." Vanemad vennad otsustasid minna õnne proovima ja palusid vanameestelt õnnistust; nende ema varustas nad teekonnaks, andis neile valgeid kooke ja pudeli mett ning saatis nad teele.

Seda nähes hakkas loll paluma enda vabastamist. Ema hakkas teda veenma, et ta ei läheks: “Kuhu sa lähed, loll; Hundid söövad su ära!" Aga loll sai ühe asja õigeks: ma lähen, ma lähen! Baba nägi, et temaga ei saa hakkama, andis ta talle tee jaoks mõned mustad koogid ja kolbi vett ning saatis ta majast välja.

Loll kõndis ja kõndis ja kohtas vana meest. Ütlesime tere. Vanamees küsib lollilt: "Kuhu sa lähed?" - "Jah, kuningas lubas anda oma tütre sellele, kes teeb lendava laeva." - "Kas sa suudad sellist laeva teha?" - "Ei, ma ei saa!" - "Miks sa siis lähed?" - "Jumal teab!" "Noh, kui nii," ütles vanamees, "siis istuge siia; Lõõgastume koos ja näksime; võtke välja, mis teil kotis on." - "Jah, siin on midagi, mida on piinlik inimestele näidata!" - "Ei midagi, võtke see välja; mis iganes Jumal on andnud, me tõstame selle üles!”

Loll tõmbas koti lahti ega uskunud oma silmi: mustade vormileibade asemel olid valged rullid ja erinevad maitseained; andis selle vanamehele. "Näete," ütles vanamees, "kuidas Jumal soosib rumalaid! Kuigi sünni ema Ta ei armasta sind, aga sa pole ka ilma jäänud... Joome eelnevalt mett.”

Vee asemel oli kolvis mett; Jõid, näksisid ja vanamees ütleb lollile: "Kuule, mine metsa, mine esimese puu juurde, tee kolm korda risti ja löö kirvega vastu puud ja kuku näoli maa peale. ja oota, kuni nad sind üles äratavad. Siis näed enda ees valmis laeva, astud sellesse ja lendad sinna, kuhu vaja; ja võtke oma teel kaasa kõik, keda kohtate.

Loll tänas vanameest, jättis temaga hüvasti ja läks metsa. Ta läks esimese puu juurde, tegi kõike, nagu kästi: lõi kolm korda risti, lõi kirvega vastu puud, kukkus näoga vastu maad ja jäi magama. Mõne aja pärast hakkas keegi teda üles äratama. Loll ärkab ja näeb valmis laeva; Ta ei mõelnud kaks korda, sattus sellesse ja laev lendas läbi õhu.

Ta lendas ja lendas, ja ennäe, all tee peal lebas mees, kõrv niiskele maale surutud. "Tere, onu!" - "Hei, issand." - "Mida sa teed?" - "Ma kuulan, mis toimub järgmises maailmas." - "Tule minuga laevale." Ta ei tahtnud vabandust leida, astus laevale ja nad lendasid edasi.

Nad lendasid ja lendasid, ja ennäe, mees kõndis ühel jalal ja teine oli kõrva külge seotud. "Tere, onu! Miks sa hüppad ühel jalal?" - "Jah, kui ma oleksin teise lahti sidunud, oleksin ühe sammuga kogu maailma läbinud!" - "Istu meiega maha!" Ta istus maha ja lendas uuesti minema.

Nad lendasid ja lendasid, ja ennäe, seal seisis mees relvaga ja võttis sihikule, aga keegi ei teadnud, mida. "Tere, onu! Kuhu sa sihid? Ühtegi lindu pole näha." - "Miks, ma tulistan lähedalt! Ma võiksin siit tuhande miili kaugusel tulistada looma või linnu: siis tulistavad nad mind!" - "Istu meiega maha!" Ka see maandus ja nad lendasid edasi.

Nad lendasid ja lendasid, ja ennäe, üks mees kandis selja taga kotitäit leiba. "Tere, onu! Kuhu sa lähed?" "Ma lähen," ütleb ta, "toon lõunaks leiba." - "Jah, su kott on juba selga täis." - "Mis toimub! Minu jaoks ei piisa sellest leivast näksimiseks.» - "Istu meiega maha!" Obedalo astus laevale ja lendas edasi.

Nad lendasid ja lendasid, ja ennäe, üks mees kõndis ümber järve. "Tere, onu!" Mida sa otsid? - "Mul on janu, aga ma ei leia vett." - "Jah, teie ees on terve järv; Miks sa ei joo?" - "Eka! Sellest veest ei jätku mulle lonksugi." - "Istuge meiega maha!" Ta istus maha ja lendas uuesti minema.

Nad lendasid ja lendasid, ja ennäe, üks mees kõndis metsa, küttepuude kimp taga. "Tere, onu! Miks sa küttepuid metsa tassid? - "Jah, see pole tavaline küttepuud." - "Ja millised?" - "Jah, nii: kui te need laiali ajate, ilmub äkki terve armee." - "Istu meiega maha!" Ta istus nendega maha ja lendas edasi.

Nad lendasid ja lendasid, ja ennäe, üks mees kandis põhukotti. "Tere, onu! Kuhu sa kõrsi viid? - "Küla". - "Kas külas pole piisavalt põhku?" - "Jah, see on selline põhk, et ükskõik kui palav suvi ka poleks, aga kui selle laiali puistate, läheb järsku külmaks: lumi ja pakane!" - "Istuge ja liituge meiega!" - "Võib-olla!" See oli viimane kohtumine; Peagi jõudsid nad kuninglikku õukonda.

Sel ajal istus kuningas õhtusöögil: nägi lendavat laeva, oli üllatunud ja saatis oma teenija küsima: kes sellel laeval lendas? Sulane lähenes laevale, nägi, et kõik sellel olnud mehed, isegi ei küsinud, vaid kambritesse tagasi tulles teatas kuningale, et laeval pole ühtegi bojaari, vaid kõik. lihtsad inimesed. Kuningas otsustas, et pole mõtet oma tütart lihtsale mehele anda, ja hakkas mõtlema, kuidas sellisest väimehest lahti saada. Nii tekkiski mõte: "Ma hakkan temalt erinevaid keerulisi ülesandeid küsima." Ta saadab kohe lolli juurde käsuga ta kätte saada, kuni on lõppenud kuninglik õhtusöök, tervendav ja elav vesi.

Sel ajal, kui kuningas oma sulasele seda käsku andis, kuulis esimene inimene, keda ta kohtas (sama, kes kuulas, mis järgmises maailmas toimub), kuninga kõnesid ja rääkis lollile. „Mida ma nüüd tegema hakkan? Jah, ma ei leia sellist vett aasta või isegi terve elu jooksul! "Ära karda," ütles kõndija, "ma saan sellega sinu eest hakkama."

Sulane tuli ja teatas kuningliku käsu. "Ütle: ma toon selle!" - vastas loll; ja seltsimees tõmbas jala kõrvast lahti, jooksis ja korjas kohe tervendavat ja elu andvat vett: "Mul on aega," arvab ta, "naasta!" — istus veski alla puhkama ja jäi magama. Kuninglik õhtusöök hakkab lõppema, kuid ta on läinud; Kõik laevas olnud hakkasid askeldama. Esimene inimene, keda ta kohtas, kummardus niiskele maale, kuulas ja ütles: "Jah, ta magab veski all!"

Tulistaja haaras püssi, tulistas veskit ja selle lasuga äratas kõndija üles; Jalutaja jooksis ja ühe minutiga tõi vett; Kuningas polnud veel lauast tõusnud, kuid tema käsk täideti võimalikult täpselt.

Midagi pole teha, tuleb seada teine ülesanne. Kuningas käskis lollil öelda: "Noh, kui sa nii kaval oled, siis näidake oma julgust: sööge koos kaaslastega korraga kaksteist röstitud pulli ja kaksteist kotti küpsetatud leiba." Esimene kamraad kuulis ja teatas, et see on loll. Loll ehmus ja ütles: "Ma ei söö isegi ühte leiba korraga!" "Ära karda," vastab Oedalo, "sellest mulle veel ei piisa!" Sulane tuli ja avalikustas kuningliku dekreedi.

"Olgu," ütles loll, "sööme." Nad tõid kaksteist röstitud pulli ja kaksteist kotti küpsetatud leiba; Ta sõi kõike üksi. "Eh," ütleb ta, "ei piisa! Kui nad vaid saaksid mulle vähemalt natuke rohkem anda...”

Kuningas käskis lollil juua nelikümmend tünni veini, igas tünnis oli nelikümmend ämbrit. Lolli esimene kamraad kuulis neid kuninglikke kõnesid pealt ja edastas need talle nagu ennegi; ta ehmus: "Ma ei suuda isegi ühte ämbrit korraga juua." "Ära karda," ütleb Opivalo, "ma joon kõigi eest; Sellest veel ei piisa!” Nad täitsid nelikümmend tünni veiniga; Opiaat tuli ja jõi ilma pausita iga üksiku ära; jõi ja ütles: "Ei, ei piisa! Veel üks jook."

Selle peale käskis kuningas lollil krooniks valmistuda, supelmajja minna ja end pesta; Aga supelmaja oli malmist ja ta käskis selle kuumaks kütta, et loll seal ühe minutiga lämbuks. Supelmaja köeti kuumaks; Loll läks ennast pesema ja tema selja taha tuli õlgedega mees: vaja laotada. Nad lukustasid nad mõlemad supelmajja; mees ajas õled laiali - ja läks nii külmaks, et niipea kui loll end pesi, hakkas vesi malmis jäätuma; ta ronis ahju peale ja lamas seal terve öö.

Hommikul avasid nad sauna ja loll oli elus ja terve, lamas pliidil ja laulis laule. Nad teatasid kuningale; ta oli kurb ega tea, kuidas lollist lahti saada; Mõtlesin ja mõtlesin ning käskisin tal saata terve rügemendi vägesid, aga tema peas: “Kust saab lihtne talupoeg armee? Ta ei tee seda!"

Kui loll sellest teada sai, ehmus ta ja ütles: "Nüüd olen ma täiesti kadunud! Teie, vennad, olete mind rohkem kui korra hädast välja aidanud; ja nüüd ei saa ilmselt midagi teha. - "Oh sind! - vastas mees küttepuude kimbuga. - Kas sa oled mu unustanud? Pidage meeles, et ma olen selliste asjade meister ja ärge kartke!" Tuli sulane ja teatas lollile kuningliku määruse: "Kui tahad printsessiga abielluda, saatke homseks terve rügement vägesid." - "Olgu, ma teen seda!" Ainult siis, kui kuningas jätkab pärast seda vabanduste otsimist, vallutan kogu tema kuningriigi ja võtan printsessi jõuga.

Öösel läks rumal seltsimees põllule, võttis välja küttepuidukmbu ja puistame selle sisse. erinevad küljed- kohe ilmus lugematu arv armee; nii hobuse kui jalaga ja kahuritega. Hommikul nägi kuningas seda ja kartis omakorda; Ta saatis ruttu lollile kallid riided ja kleidid ning käskis ta paleesse paluda tal printsessiga abielluda.

Loll riietas end nendesse kallitesse riietesse ja temast sai nii hea mees, et seda on võimatu öelda! Ta ilmus kuningale, abiellus printsessiga, sai suure kaasavara ning muutus mõistlikuks ja kavalaks. Kuningas ja kuninganna armusid temasse ja printsess armastas teda.

Muinasjutt räägib, kuidas kuningas otsustas ühel päeval anda oma tütre mehele, kes ehitaks lendava laeva. Tegi laeva juunior talupojapoeg metsavõluri abiga. Nõustaja käskis tal helistada kõigile, kes olid teel oma laevale. Laevaga lennanud, korjab ta teelt peale imelisi kaasreisijaid. Imelised käsitöölised (Ambur, Skorokhoda, Obedalo, Opivalo, Moroz-Kreskun) aitavad kangelasel abielluda, täites tema jaoks raskeid ülesandeid, mille on määranud kuningas...

Lendav laev loetud

Ühel päeval jõudis sellesse külla teade: kes ehitab kuningale laeva, mis suudab sõita merel ja lennata pilvede all, abiellub kuningas oma tütre temaga.

Vanemad vennad otsustasid õnne proovida.

Laskem minna, isa ja ema! Ehk saab ühest meist kuninga väimees!

Ema varustas oma vanemad pojad, küpsetas neile reisiks valgeid pirukaid, praadis ja küpsetas kana ja hane:

Minge, pojad!

Üks vanamees tuli nende juurde ja küsis:

Miks te vaidlete ja sõimate? Võib-olla võin teile öelda midagi, mis teid aitab?

Mõlemad vennad ründasid vanameest – ei kuulanud teda, sõimasid teda kurjade sõnadega ja ajasid minema. Vanamees lahkus.

Vennad kaklesid, sõid ära kogu oma toidu, mille ema neile andis, ja naasid ilma millegita koju...

Niipea kui nad kohale jõudsid, hakkasid nooremad küsima:

Las ma lähen nüüd!

Ema ja isa hakkasid teda veenma ja tagasi hoidma:

Kuhu sa lähed, loll, hundid söövad su teel ära!

Ja loll teab oma asju kordab:

Lase mul minna, ma lähen ja ära lase mul minna, ma lähen!

Ta lõikas maha männi ja hakkas selle oksi puhastama. Tema juurde astus üks vana mees.

"Tere," ütleb ta, "laps!"

Tere, vanaisa!

Mis sa teed, laps, miks sa nii suure puu maha lõikasid?

Aga, vanaisa, kuningas lubas oma tütre abielluda sellega, kes ehitab talle lendava laeva ja mina ehitan seda.

Kas tõesti on võimalik sellist laeva teha? See on keeruline asi ja võib-olla ei saa te sellega hakkama.

Keeruline asi pole kaval, aga proovima peab: näed ja mul õnnestub! Muide, siin te olete: vanad, kogenud, teadlikud inimesed. Ehk oskate nõu anda.

Vanamees ütleb:

No kui minu käest nõu küsid, siis kuula: võta kirves ja haki see mänd külgedelt: niimoodi!

Ja ta näitas, kuidas trimmida.

Loll kuulas vanameest ja raius männi nii, nagu ta näitas. Ta lõikab ja see on hämmastav: kirves liigub just nii, niisama!

Nüüd, ütleb vanamees, kärpige männi otstest: nii ja naa!

Loll ei lase vanamehe sõnadel kurtidele kõrvadele: nagu vanamees näitab, nii ta teeb.

Ta lõpetas töö, vanamees kiitis teda ja ütles:

Noh, nüüd pole patt puhata ja natuke näksida.

Eh, vanaisa," ütleb loll, "minu jaoks jätkub süüa, see liisunud lihatükk." Millega ma saan sind ravida? Tõenäoliselt sa ei hammusta mu maiust, eks?

"Tule, laps," ütleb vanamees, "anna mulle oma koorik!"

Loll andis talle natuke koorikut. Vanamees võttis selle pihku, uuris, katsus ja ütles:

Sinu väike emane ei ole nii kalk!

Ja ta andis selle lollile. Loll võttis kooriku ega uskunud oma silmi: koorest sai pehme ja valge päts.

Kui nad olid söönud, ütles vanamees:

No ja nüüd hakkame purjeid kohendama!

Ja ta võttis rinnast välja lõuenditüki. Vanamees näitab, loll proovib, teeb kõike kohusetundlikult - ja purjed on valmis, trimmis.

Astuge nüüd oma laevale," ütleb vanamees, "ja lenda, kuhu tahad." Vaata, pidage meeles minu käsku: pange teel kõik, keda kohtate, oma laevale!

Loll lendas ja lendas ja nägi meest tee peal lamamas, kõrv vastu niisket maad. Ta tuli alla ja ütles:

Tere, onu!

Kena, hästi tehtud!

Mida sa teed?

Kuulan, mis toimub maakera teises otsas.

Mis seal toimub, onu?

Vau, milline kõrvauss sa oled! Astuge minu laevale ja me lendame koos.

Kuulujutud ei leidnud vabandusi, astusid laevale ja nad lendasid edasi.

Nad lendasid ja lendasid ning nägid, kuidas mees kõndis mööda teed, kõndis ühel jalal ja teine jalg oli kõrva külge seotud.

Tere, onu!

Kena, hästi tehtud!

Miks sa hüppad ühel jalal?

Jah, kui ma oma teise jala lahti harun, läbin kolme sammuga kogu maailma!

Sa oled nii kiire! Istu meiega maha.

Kiirpaat ei keeldunud, ronis laevale ja nad lendasid edasi.

Kunagi ei tea, kui palju aega on lennanud, ja ennäe, seal seisab mees relvaga ja sihib. Ja mida ta sihib, pole teada.

Tere, onu! Keda te sihite, teie ümber pole näha ühtegi looma ega lindu.

Mis sa oled! Jah, ma ei tulista lähedalt. Ma sihiksin tedre, kes istub umbes tuhande miili kaugusel puu otsas. Selline on minu jaoks pildistamine.

Istu meiega maha, lendame koos!

Nad lendasid ja lendasid ja nägid: kõndis mees, selja taga tohutu leivakott.

Tere, onu! Kuhu sa lähed?

Ma võtan lõunaks leiba.

Mis leiba sa veel vajad? Teie kott on juba täis!

Mis toimub! Pista see leib mulle suhu ja neela alla. Ja kõhu täis söömiseks on mul vaja sada korda rohkem!

Vaata, mis sa oled! Astuge meie laevale ja me lendame koos.

Nad lendavad üle metsade, nad lendavad üle põldude, nad lendavad üle jõgede, nad lendavad üle külade ja külade.

Vaata, üks mees kõnnib suure järve ääres ja raputab pead.

Tere, onu! Mida te otsite?

Mul on janu, nii et otsin kohta, kus end purju juua.

Teie ees on terve järv. Joo oma isu järgi!

Jah, sellest veest jätkub mulle vaid üheks lonksuks.

Loll imestas, tema kaaslased imestasid ja ütlesid:

Noh, ärge muretsege, seal on teie jaoks vett. Tule meiega laevale, lendame kaugele, vett jätkub sulle!

Kui kaua nad lendasid - me ei tea, nad lihtsalt näevad: mees kõnnib metsa ja tema õlgade taga on kimp võsa.

Tere, onu! Räägi meile: miks sa võsa metsa tassid?

Ja see pole tavaline võsa. Kui selle laiali ajada, ilmub kohe terve armee.

Istu maha, onu, meiega!

Nad lendasid ja lendasid, ja ennäe, vanamees kõndis, õlekott käes.

Tere, vanaisa, hall väike pea! Kuhu sa kõrsi viid?

Külla juurde.

Kas tõesti ei jätku külas põhku?

Põhku on palju, aga sellist pole.

Kuidas see teie jaoks on?

See on nii: kui ma selle kuumal suvel laiali puistan, läheb järsku külmaks: lund sajab, pakane säriseb.

Kui jah, siis tõde on sinu: sellist põhku külast ei leia. Istu meiega maha!

Kholodillo ronis kotiga laeva ja nad lendasid edasi.

Nad lendasid ja lendasid ning jõudsid kuninglikku õukonda.

Kuningas istus sel ajal õhtusöögil. Ta nägi lendavat laeva ja saatis oma teenijad:

Mine küsi: kes sellel laeval lendas – millised ülemere printsid ja printsid?

Sulased jooksid laeva juurde ja nägid, et laevas istuvad tavalised mehed.

Kuninglikud teenijad isegi ei küsinud neilt, kes nad on ja kust nad pärit on. Nad pöördusid tagasi ja teatasid kuningale:

Igatahes! Laeval pole ainsatki printsi, mitte ainsatki printsi ja kõik mustad luud on lihtsad mehed. Mida sa nendega teha tahad?

"Meil on häbiväärne oma tütart lihtsa mehega abielluda," arvab tsaar. "Me peame sellistest kosilastest lahti saama."

Ta küsis oma õukondlastelt - printsidelt ja bojaaridelt:

Mida me peaksime nüüd tegema, mida peaksime tegema?

Nad andsid nõu:

Peate peigmehelt küsima mitmesuguseid keerulisi probleeme, võib-olla ta ei lahenda neid. Siis keerame nurga taha ja näitame talle!

Kuningas rõõmustas ja saatis kohe oma teenijad lolli juurde järgmise käsuga:

Las peigmees toob meile elus ja surnud vee, enne kui meie kuninglik õhtusöök on lõppenud!

Loll mõtles:

Mida ma nüüd tegema hakkan? Jah, ma ei leia sellist vett aasta või isegi kogu elu jooksul.

Mida ma peaksin tegema? - ütleb Skorokhod. - Ma tegelen sellega hetke pärast.

Ta istus maha paksu laiutava tamme alla ja uinus...

Kuninglik õhtusöök hakkab lõppema, kuid Skorokhod on kadunud.

Kõik lendaval laeval võtsid päikest – nad ei teadnud, mida teha. Ja Slukhalo pani oma kõrva niiske maa poole, kuulas ja ütles:

Milline unine ja uimane! Ta magab puu all ja norskab täiest jõust!

Aga ma äratan ta nüüd üles! - ütleb Strelyalo.

Ta haaras relva, võttis sihiku ja tulistas tamme, mille all Skorokhod magas. Tammetõrud kukkusid alla - otse Skorokhodi pähe. Ta ärkas üles.

Isad, jah, mitte mingil juhul, ma jäin magama!

Ta hüppas püsti ja tõi just sel hetkel kannud vett:

Hankige see!

Kuningas tõusis laua tagant, vaatas kannud ja ütles:

Või äkki pole see vesi päris?

Nad püüdsid kinni kuke, rebisid tal pea maha ja piserdasid surnud veega. Pea kasvas hetkega suuremaks. Nad piserdasid seda elava veega - kukk kargas tiibu lehvitades püsti, "kägu!" karjus.

Kuningas sai pahaseks.

Loll muutus kurvaks ja ütles oma kaaslastele:

Jah, ma ei söö terve päeva ühtki leiba!

Mida ma peaksin tegema? - ütleb Obedalo. - Ma saan üksi hakkama nii pullide kui ka nende teraviljaga. Sellest ei piisa veel!

Loll käskis kuningale öelda:

Lohistage pullid ja tera. Sööme!

Nad tõid kaksteist röstitud pulli ja sama palju leiba, kui neljakümnes ahjus oli küpsetatud.

Sööme pullid ükshaaval. Ja ta paneb leiva suhu ja viskab pätsi pätsi järel. Kõik kärud olid tühjad.

Teeme rohkem! - hüüab Obedalo. - Miks nad nii vähe tarnisid? Ma hakkan sellest lihtsalt aru saama!

Aga kuningal pole enam härga ega vilja.

Nüüd, ütleb ta, on teil uus kord: juua korraga nelikümmend vaadi õlut, igas vaatis on nelikümmend ämbrit.