Tea, inimesed, et pärast kuuendat teekonda naastes hakkasin uuesti elama nagu alguses, lõbutsedes, lõbutsedes, lõbutsedes ja nautides ning veetsin sel viisil mõnda aega, jätkates rõõmustamist ja rõõmustamist. lakkamatult ööd ja päevad, sest mul on suur kasu ja suur kasu. Ja mu hing tahtis vaadata välisriike ja reisida mööda merd ja sõbruneda kaupmeestega ja kuulata lugusid; ja ma otsustasin selle äri teha ja sidusin luksuskaupade pallid merereisi jaoks ja viisin need Bagdadi linnast Basra linna. Ja ma nägin reisiks ettevalmistatud laeva, millel oli rahvahulk jõukaid kaupmehi. , ja istusime koos nendega maha, astusime laevale ja sõbrunesime nendega ning asusime tervena teele, innukalt reisima. Ja tuul tegi meile head, kuni jõudsime linna nimega Hiina linn ja kogesime ülimat rõõmu ja lusti ning rääkisime omavahel reisimise ja kaubanduse teemadel. Ja kui see nii oli, puhus järsku laeva ninast puhanguline tuul ja sadas tugevat vihma, nii et katsime pakid vildi ja lõuendiga, kartes, et kaup läheb vihma tõttu hukka, ja hakkasime karjuma. suur Allah ja palu teda, et ta hajutaks meid tabanud ebaõnne. Ja laeva kapten tõusis püsti ja tõmbas vööd pingutades põrandad üles ja ronis masti ja vaatas paremale ja vasakule ning vaatas siis kaupmehi, kes laeval olid ja hakkas talle nägu peksma ja kitkuma. tema habe: "Oo kapten, milles asi?" küsisime temalt; ja ta vastas: "Paluge Jumalalt suurt päästet sellest, mis meid tabas, ja nutke enda pärast! Öelge üksteisega hüvasti ja teadke, et tuul on meist võitu saanud ja heitnud meid maailma viimasesse merre." Ja siis tõusis kapten mastist alla ja avas oma rinna, võttis välja vatipaberi koti ja sidus selle lahti ning valas sealt tuha moodi pulbri välja ja niisutas pulbrit veega ja pärast veidi ootamist nuusutas. ja siis võttis ta rinnast välja väikese raamatu, luges seda ja ütles meile: „Teage, reisijad, et selles raamatus on hämmastavaid asju, mis näitavad, et kes sellele maale jõuab, ei pääse päästetud, vaid hukkub. . Seda maad kutsutakse Kliima on kuningad ja sellel on meie isanda Suleimani, Daudi poja haud (rahu mõlemaga!) Ja sellel on tohutu kehaga maod, mis on kohutava välimusega. igal laeval, mis sellele maale jõuab, tuleb kala merest välja ja neelab ta koos kõigega, mis tal peal on." Neid sõnu kaptenilt kuuldes olime tema jutust ülimalt üllatunud; ja kapten ei olnud veel oma kõnesid lõpetanud, kui laev hakkas vee peal tõusma ja langema ning me kuulsime hirmsat kisa, nagu mürisev äike. Ja me kartsime ja saime nagu surnuks ning olime veendunud, et hukkume kohe. Ja järsku ujus kala nagu kõrge mägi laeva juurde ja me kartsime teda ja hakkasime tugeva nutuga endamisi nutma ja valmistusime surema ning vaatasime kala, imetledes selle hirmuäratavat välimust. Ja järsku ujus meie juurde veel üks kala, aga me ei näinud temast suuremat ja suuremat kala ning hakkasime enda pärast nuttes üksteisega hüvasti jätma. Ja äkki ujus üles kolmas kala, isegi rohkem kui kaks esimest, kes varem meie juurde ujusid, ja siis lakkasime mõistmast ja mõistmast ning meie meel oli tugevast hirmust uimastatud. Ja need kolm kala hakkasid laeva ümber tiirutama ja kolmas kala avas oma suu, et neelata laev koos kõigega, mis sellel oli, kuid järsku puhus tugev tuul ja laev tõusis üles ning see vajus suurele mäele ja purunes ja kõik selle lauad läksid laiali. , ja kõik pakid ja kaupmehed ja rändurid uppusid merre. Ja ma võtsin seljast kõik riided, mis mul seljas olid, nii et mulle jäi ainult särk, ujusin veidi, jõudsin laevaplangule järele ja klammerdusin selle külge ning siis ronisin sellele lauale ja istusin sellel ning lained ja tuuled mängisid minuga veepinnal ning ma hoidsin kindlalt lauast kinni, nüüd tõsteti üles, nüüd langes lained ja kogesin kõige tugevamat piina, hirmu, nälga ja janu. Ja ma hakkasin end tehtu pärast ette heitma ja mu hing oli pärast puhkamist väsinud ja ütlesin endale: "Oo Sinbad, oo meremees, sa pole veel meelt parandanud ja iga kord, kui koged ahastust ja väsimust, ärge keelduge merereisist ja kui keeldute, on teie keeldumine vale. Kannatage seda, mida kogete, sa väärid kõike, mis teil on ... "Ja Scheherazade tabas hommikut ja ta lõpetas lubatud kõne. Viiesaja kuuekümne neljas öö Kui saabus viissada kuuekümne neljas öö, ütles ta: "Mulle tuli, oh õnnelik kuningas, et kui meremees Sinbad hakkas merre vajuma, istus ta puulaua taha ja ütles endale: "Ma olen ära teeninud kõik, mis minuga juhtub, ja selle määras mulle Suur Jumal, et ma loobuksin oma ahnusest. Kõik, mida ma talun, tuleb ahnusest, sest mul on palju raha. "Ja ma pöördusin tagasi mõistuse juurde," ütles Sinbad, "ja ütlesin:" Sellel teekonnal kahetsen ma Jumalat suure siira meeleparandusega ega hakka reisima. oma elus ma ei maini reisimist ei keelel ega mõtetes. Ja ma ei lakanud palvetamast Suure Allahi poole ja nutmast, meenutades, millises rahus, rõõmus, naudingus, rõõmus ja lõbusas elasin. Ja ma veetsin esimese ja teise päeva sel viisil ja lõpuks jõudsin suurele saarele, kus oli palju puid ja kanaleid, ning hakkasin nende puude vilju sööma ja jõin kanalitest vett, kuni ärkasin ja mu hing pöördus minu juurde tagasi. , ja mu otsustavus tugevnes ja mu rind laienes. Ja siis kõndisin mööda saart ja nägin selle teises otsas suurt magevee voolu, kuid selle oja vool oli tugev. Ja mulle meenus paat, millel ma varem sõitsin, ja ütlesin endale: "Kindlasti teen endale samasuguse paadi, võib-olla päästan sellest ärist. Ma ei reisi ja kui ma suren, puhkab mu süda sellest. väsimus ja tööjõud. Ja siis tõusin püsti ja hakkasin korjama puude oksi - kallist sandlipuud, mille sarnast ei leia (ja ma ei teadnud, mis see on); ja kui ma need oksad kokku korjasin, sain ma kätte saarel kasvanud oksad ja muru ning, keerutades neid nagu nöörid, sidusin nendega oma paadi ja ütlesin endale: "Kui ma pääsen, siis see on Jumala käest!" Ja ma istusin paati ja sõitsin sellega mööda kanalit ja jõudsin saare teise otsa ja siis liikusin sealt eemale ja saarelt lahkudes sõitsin esimest päeva ja teist päeva ja kolmandat päeva. Ja ma lamasin ega söönud selle aja jooksul midagi, aga kui mul oli janu, siis jõin ojast; ja ma muutusin suure väsimuse, nälja ja hirmu tõttu nagu uimaseks jäänud kana. Ja paat sõitis minuga kõrgele mäele, mille all voolas jõgi; ja kui ma seda nägin, siis ma kartsin, et see on sama, mis eelmisel korral, eelmisel jõel, ja tahtsin paadi peatada ja sealt mäest üles saada, aga vesi sai minust üle ja tõmbas paadi, ja paat läks allamäge ja seda nähes olin veendunud, et hukkun, ning hüüatasin: "Pole jõudu ega jõudu, nagu Jumal, kõrge, suurepärane!" Ja paat läks veidi maad ja väljus avarasse ruumi. koht; ja järsku näen: enda ees suur jõgi ja vesi kohiseb, tehes mürinat nagu äike ja tormades nagu tuul. Ja ma haarasin kätega paadist, kartes, et kukun sellest välja, ja lained mängisid minuga, visates mind paremale ja vasakule keset seda jõge; ja paat läks veevooluga mööda jõge alla ja ma ei suutnud seda peatada ega suutnud seda maa poole suunata, ja lõpuks peatus paat minuga ühe linna lähedal, millel oli suurepärane vaade ja kaunid hooned. , milles oli palju inimesi. Ja kui inimesed nägid, kuidas ma keset jõge allavoolu paadiga laskusin, viskasid nad paati võrgu ja köied ning tõmbasid paadi kuivale maale ning ma kukkusin nende sekka, nagu surnud, suurest näljast. , unetus ja hirm. Ja üks mees, kes oli aastaid vana, suurepärane šeik, tuli mulle vastu ja ütles mulle: "Tere tulemast!" - ja viskas mulle palju ilusaid riideid, millega katsin oma häbi; ja siis see mees võttis mu ja läks minuga kaasa ja viis mu vanni; ta tõi mulle värskendavat jooki ja peeneid parfüüme. Ja kui me vannist välja tulime, viis ta mu oma majja ja viis mind sinna sisse ning tema maja elanikud rõõmustasid minu üle ning ta pani mu aukohale ja valmistas mulle uhkeid eineid ja ma sõin. kuni jäin rahule ja kiitsin suurt Allahit tema pääste eest. Ja pärast seda tõid mind tema sulased kuum vesi ja ma pesin oma käsi ja orjad tõid siidist rätikud ja ma kuivatasin oma käsi ja pühkisin suud; ja siis tõusis šeik samal tunnil püsti ja andis mulle oma majas eraldi eraldatud toa ning käskis sulastel ja orjadel mind teenida ning täita kõik mu soovid ja teod ning teenijad hakkasid minu eest hoolitsema. Ja ma elasin sel viisil selle mehega külalislahkuse majas kolm päeva ja sõin hästi ja jõin hästi ja hingasin imelisi lõhnu ja mu hing naasis minu juurde ja mu hirm taandus ja mu süda rahunes, ja ma puhkasin.hing. Ja kui saabus neljas päev, tuli šeik minu juurde ja ütles: "Sa oled meid õnnelikuks teinud, mu laps! Au Jumalale sinu pääste eest! Kas sa tahad minuga koos jõe kaldale minna ja turule minna? Sa müüd oma kaubad ja saad raha ning võib-olla ostad nendega midagi, millega kaubelda. Ja ma olin tükk aega vait ja mõtlesin endamisi: "Kust ma kauba sain ja mis on nende sõnade põhjus?" Ja šeik jätkas: "Oo, mu laps, ärge kurvastage ja ärge kõhelge, lähme turule; ja kui näeme, et keegi annab teile teie kauba eest hinna, millega olete nõus, siis ma võtan selle teie eest, ja kui kaup ei paku teile midagi, hoian ma neid oma laoruumides, kuni tulevad ostu-müügi päevad. Ja ma mõtlesin oma ärile ja ütlesin oma mõttele: "Kuulake teda, et näha, milline kaup sellest tuleb"; ja siis ta ütles: "Ma kuulan ja kuuletun, mu onu šeik! See, mida sa teed, on õnnistatud ja sulle on võimatu milleski vastu vaielda." Ja siis läksin temaga turule ja nägin, et ta võttis lahti paadi, millega ma saabusin (ja paat oli sandlipuust), ja saatis sissetungija selle peale karjuma ... "Ja Scheherazade püüdis hommikul kinni ja ta peatus lubatud öö Viiesaja kuuekümne viies öö Kui saabus viiesaja kuuekümne viies öö, ütles ta: "Mulle tuli, oh õnnelik kuningas, et meremees Sinbad tuli koos šeikiga jõe kaldale ja nägi, et sandlipuu paat, millel ta saabus, oli juba lahti ühendatud ja nägi vahendajat, kes üritas puud maha müüa. "Ja kaupmehed tulid," ütles Sinbad, "ja avasid hinnaväravad ning tõstsid paadi hinda, kuni see jõudis tuhande dinaarini, ja siis lõpetasid kaupmehed lisamise ning šeik pöördus minu poole ja ütles: "Kuule. , mu laps, see on teie kauba hind sellistel päevadel. Kas müüte selle selle hinnaga maha või ootate ja ma panen selle oma laoruumidesse, kuni saabub aeg selle hinda tõsta ja me müüme selle maha?" - "Issand, dekreet on teie, tehke, mis tahate" , - vastasin; ja vanamees ütles: "Oo, mu laps, kas sa müüd mulle selle puu saja dinaari kullahinnaga võrreldes sellega, mida kaupmehed selle eest andsid? "Jah," vastasin ma, "Ma müün teile selle toote," ja sain selle eest raha. Ja siis käskis vanem oma teenijatel puu oma laoruumidesse viia ja ma läksin koos temaga tagasi tema majja. Ja me istusime maha ja vanamees arvutas kogu puu eest tasu ja käskis rahakotid tuua ja raha sinna panna ja lukustas need raudlukuga, mille võtme ta mulle andis.Ja mõne päeva ja öö pärast ütles vanamees. mulle: "Oo, mu laps, ma pakun sulle - mida ma tahan, et sa mind selles kuulaksid. "-" Ja mis äri see saab olema? "- küsisin temalt. Ja šeik vastas:" Tea, et Olen aastate jooksul vanaks jäänud ja mul pole meessoost last, aga mul on noor tütar, välimuselt ilus, palju raha ja ilu omanik ning ma tahan ta sinuga abielluda, et sa jääksid temaga meie juurde. riik; ja pärast seda annan ma teile oma valdusse kõik, mis mul on, ja kõik, mida mu käed hoiavad. Ma olen vanaks jäänud ja sina võtad mu koha." Ja ma vaikisin ega öelnud midagi ning vanem ütles: "Kuula mind, mu laps, selles, mida ma sulle ütlen, soovin sulle head. Kui sa mulle kuulekad, siis abiellun su oma tütrega ja sinust saab justkui mu poeg ning kõik, mis on minu käes ja kuulub mulle, on sinu oma ning kui sa tahad kaubelda ja minna oma riik, keegi teid ei takista ja siin on teie raha teie käeulatuses. Tee, nagu sulle meeldib, ja vali." - "Jumala poolt, mu onu šeik, saite minu isa sarnaseks ja ma kogesin palju õudusi ja mul polnud arvamust ega teadmisi! Ma vastasin. "Määrus kõiges, mida soovite, kuulub teile." Ja siis käskis šeik oma teenijatel tuua kohtunik ja tunnistajad ning nad tõid ka minu ning ta abiellus mu oma tütrega ning korraldas meile suurejoonelise peo ja suure pidusöögi. Ja ta juhatas mind oma tütre juurde ja ma nägin, et ta oli äärmiselt võluv ja ilus ja sihvakas ning tal oli seljas palju erinevaid kaunistusi, riideid, kalleid metalle, rõivaid, kaelakeesid ja vääriskivid , mille väärtus on palju tuhandeid tuhandeid kulda ja nende hinda ei oska keegi anda. Ja kui ma selle tüdruku juurde läksin, meeldis ta mulle ja meie vahel tekkis armastus ning ma elasin mõnda aega suurimas rõõmus ja lõbususes. Ja tüdruku isa suri suure Allahi armule ja me riietasime ta riidesse ja matsime ta maha ning ma panin oma käe kõigele, mis tal oli, ja kõik tema sulased said minu omadeks! "Minu käe all olevad teenijad, kes mind teenisid. Ja kaupmehed määrasid mind tema asemele ja ta oli nende töödejuhataja ja ükski neist ei omandanud midagi ilma tema teadmata ja loata, kuna ta oli nende šeik – ja mina olin tema asemel. Ja kui hakkasin elanikega suhtlema sellest linnast nägin ma, et nende välimus muutub iga kuu ja ilmuvad tiivad, millel nad lendavad taeva pilvedeni, ja sellesse linna jäävad elama ainult lapsed ja naised; ja ma ütlesin endale: "Kui alguses Kui kuu saabub, siis ma küsin ühelt neist ja võib-olla viivad nad mind, kuhu nad lähevad." Ja kui kuu algus kätte jõudis, muutus selle linna elanike värvus ja nende välimus muutus teistsuguseks ja ma tuli ühele neist ja ütles: "Ma võlun sind Jumala poolt, vii mind endaga kaasa, ma vaatan ja tulen koos sinuga tagasi. "-" See on võimatu asi, "- oh karjus ta. Kuid ma ei lakanud teda veenmast enne, kui ta mulle selle teene tegi, ja ma kohtasin seda meest ja haarasin ta käest ning ta lendas minuga läbi õhu ning ma ei teavitanud sellest kedagi oma perest, teenijatest ega sõpradest. Ja see mees lendas koos minuga ja ma istusin tema õlgadel, kuni ta tõusis koos minuga kõrgele õhku, ja ma kuulsin taevalaotuse kuplil inglite kiitust ja imestasin selle üle ning hüüdsin: "Au olgu Jumalale! au olgu Jumalale!" Ja ma ei olnud veel doksoloogiat lõpetanud, kui tuli taevast alla tuli ja need inimesed peaaegu ära põletas. Ja nad kõik laskusid alla ja viskasid mu kõrgele mäele, olles mu peale väga vihased, lendasid minema ja jätsid mu maha ning ma jäin üksi sellele mäele ja hakkasin ennast tehtu pärast ette heitma ja hüüdsid: "Seal on pole jõudu ja jõudu, välja arvatud Allahiga, kõrge, suurepärane!Iga kord, kui ma hädast välja saan, satun ma julmemasse hädasse. Ja ma jäin sellele mäele, teadmata, kuhu minna; ja järsku läks minust mööda kaks noort meest nagu kuud ja igaühe käes oli kuldne kepp, millele nad toetusid. Ja ma läksin nende juurde ja tervitasin neid ning nad vastasid mu tervitustele ja siis ma ütlesin neile: "Ma võlun teid Jumala poolt, kes te olete ja mis on teie asi?" Ja nad vastasid mulle: "Me oleme Suure Allahi teenijatest," ja nad andsid mulle puhtast kullast kepi, mis oli nendega kaasas, ja läksid oma teed, jättes mind maha. Ja ma jäin mäetippu seisma, toetudes sauadele ja mõtisklesin nende noorte meeste üle. Ja järsku roomas mäe alt välja madu, hoides suus meest, kelle ta nabani alla neelas, ja ta hüüdis: "Kes mind vabastab, selle vabastab Jumal kõigist hädadest!" Ja ma läksin selle mao juurde ja lõin talle kuldse kepiga pähe ja see viskas selle mehe suust välja ... "Ja Scheherazade sai hommikust kinni ja ta katkestas lubatud kõne. Viissada kuuskümmend kuus öö Kui saabus viiesaja kuuekümne kuues öö, ütles ta: "Mulle tuli, oh õnnelik kuningas, et meremees Sinbad lõi madu tema käes olnud kuldkepiga ja madu viskas selle mehe välja. selle suu. "Ja üks mees tuli minu juurde," ütles Sinbad, "ja ütles: "Kuna minu päästmine selle mao käest õnnestus teie kätega, ei lahku ma enam sinust ja te olete minu seltsimees sellel mäel." "Tere tulemast!" - vastasin talle ja me läksime mäest üles. Ja järsku tulid meie juurde mõned inimesed ja ma vaatasin neile otsa ja nägin meest, kes kandis mind oma õlgadel ja lendas koos minuga. Ja ma läksin üles teda ja seisis tema ees, et vabandusi teha ja teda veenda ning ütles: "Oo mu sõber, sõbrad ärge tehke seda sõpradega!" Ja see mees vastas mulle: "Sina hävitasid meid, ülistades minu seljas Allahit! " - "Ära süüdista mind," ütles ta, et ma ei teadnud seda, aga nüüd ma ei räägi kunagi." Ja see mees nõustus mind endaga kaasa võtma, kuid ta seadis mulle tingimuse, et ma ei mäletaks Allahit ega ülista ta selili. Ja ta kandis mind ja lendas minuga nagu esimest korda ja tõi mu eluasemesse; ja mu naine tuli mulle vastu ja tervitas mind ja õnnitles mind päästmise puhul ja ütles la: "Hoiduge tulevikus nende inimestega väljas käimast ja ärge sõbrunege nendega: nad on kuradi vennad ega tea, kuidas meeles pidada Suurt Allahit." "Miks su isa nendega koos elas?" Ma küsisin; ja ta ütles: "Minu isa ei kuulunud neile ega käitunud nagu nemad; ja minu arvates müüge kõik, mis meil on, kuna mu isa on surnud, ja võtke tuluga kaup ja minge siis oma maale, teie sugulastele ja ma lähen teiega: mul pole vaja pärast ema ja isa surma selles linnas istuda. Ja ma hakkasin selle šeiki asju ükshaaval müüma, oodates, et keegi siit linnast lahkuks, et saaksin temaga kaasa minna; ja kui see nii oli, tahtsid mõned linnainimesed lahkuda, kuid ei leidnud endale laeva. Ja nad ostsid palke ja tegid endale suure laeva ja ma rentisin selle nendega ja maksin neile kogu tasu, ja siis panin oma naise laevale ja panin sinna kõik, mis meil oli, ja jätsime oma valdused ja valdused ning läksime. . Ja reisisime mööda merd, saarelt saarele, liikusime merelt merele ja tuul oli kogu teekonna aja hea, kuni jõudsime turvaliselt Basra linna. Aga ma ei jäänud sinna, vaid palkasin teise laeva ja andsin sinna üle kõik, mis minuga kaasas oli, ja läksin Bagdadi linna ja läksin oma kvartalisse ja tulin oma koju ning kohtusin oma sugulaste, sõprade ja lähedastega. Panin kogu kauba, mis kaasas oli, sahvritesse; ja mu sugulased arvutasid välja, kui kaua ma seitsmendal reisil ära olin, ja selgus, et kakskümmend seitse aastat oli möödas, nii et nad lakkasid lootmast mu tagasitulekule. Ja kui ma tagasi tulin ja rääkisin neile kõigist oma asjadest ja minuga juhtunust, olid kõik selle üle väga üllatunud ja õnnitlesid mind päästmise puhul ning ma kahetsesin Suure Jumala ees, et pärast seda seitsmendat reisi mööda maad ja merd reisida, mis tegi reisile lõpu ja peatas mu kire. Ja ma tänasin Allahit (au talle ja ülevus!) Ja ülistasin teda ja kiitsin teda selle eest, et ta tagastas mu sugulaste juurde mu maale ja kodumaale. Vaata, oo Sinbad, oh maa, mis minuga juhtus ja mis minuga juhtus ja millised olid minu teod! "Ja Sinbad maa ütles meremees Sinbadile: "Mida ma olen sulle teinud!" Ja nad elasid sõpruses. ja armastus ja suur rõõm, rõõm ja nauding, kuni nende juurde jõudis naudingute hävitaja ja kohtumiste eraldaja, kes hävitab paleed ja kingib hauad, see tähendab - surm ... Olgu au elavatele, kes ei sure. !

Lugege koos lastega veebis muinasjutt 6. Meremees Sinbad. KUUES REIS, tekst mille leiate meie saidi sellelt lehelt! 6. Meremees Sinbad. KUUES Rännak on üks populaarsemaid muinasjutte igas vanuses väikelaste seas!

Lugu 6. Meremees Sinbad. KUUES RÄNTÖ tekst

Kuid läks natuke aega ja Sinbad tahtis jälle välismaale minna. Sinbad pani end kiiresti valmis ja läks Basrasse. Jälle valis ta endale hea laeva, värbas meremeeste meeskonna ja asus teele.
Kakskümmend päeva ja kakskümmend ööd sõitis tema laev soodsa tuule juhtimisel. Ja kahekümne esimesel päeval tõusis torm ja sadas tugevat vihma, millest tekile laotud kaubapakid said märjaks. Laev hakkas nagu sulgi küljelt küljele visklema. Sinbad ja ta kaaslased olid väga ehmunud. Nad astusid kapteni juurde ja küsisid temalt:
- Oh kapten, öelge meile, kus me oleme ja kui kaugel maa on?
Laeva kapten pingutas vööd, ronis masti ja vaatas igale poole. Ja järsku laskus ta kiiresti mastist alla, rebis turbani seljast ja hakkas kõvasti karjuma ja nutma.
- Oh kapten, milles asi? - küsis temalt Sinbad.
"Teake," vastas kapten, "et meie viimane tund on kätte jõudnud. Tuul ajas meie laeva minema ja paiskas tundmatusse merre. Igale laevale, mis sellele merele jõuab, tuleb veest välja kala ja neelab selle koos kõigega, mis sellel on.
Enne kui ta jõudis neid sõnu lõpetada, hakkas Sinbadi laev lainetel tõusma ja langema ning rändurid kuulsid kohutavat mürinat. Ja järsku ujus laeva juurde kala nagu kõrge mägi ja selle taga teine, isegi suurem kui esimene, ja kolmas - nii tohutu, et teised kaks tundusid selle ees pisikesed ja Sinbad ei mõistnud, mis toimub. ja valmis surema.
Ja kolmas kala avas suu, et neelata laev ja kõik sellel viibijad, kuid tõusis järsku üles tugev tuul, tõstis laeva laine üles ja see tormas edasi. Laev kihutas pikka aega, tuulest ajendatuna, sõitis lõpuks kivisele kaldale ja kukkus alla. Kõik meremehed ja kaupmehed kukkusid vette ja uppusid. Ainult Sinbad suutis kalda lähedal veest välja paistva kivi külge klammerduda ja maale pääseda.
Ta vaatas ringi ja nägi, et on saarel, kus on palju puid, linde ja lilli. Sinbad eksles saarel pikka aega värsket vett otsides ja nägi lõpuks väikest ojakest, mis voolas läbi paksu rohuga võsastunud lagendiku. Sinbad jõi ojast vett ja sõi juurikaid. Veidi puhanud, jälgis ta oja kulgu ja oja viis ta suure, kiire ja turbulentse jõe äärde. Jõe kallastel kasvasid kõrged laiuvad puud – tehnika, aaloe ja sandlipuu.
Sinbad heitis puu alla pikali ja jäi sügavalt magama. Ärgates kosutas ta end veidi puuviljade ja juurtega, läks siis jõe äärde ja seisis kaldal, vaadates selle kiiret voolu.
"Sellel jõel," ütles ta endale, "peab olema algus ja lõpp. Kui ma teen väikese parve ja ujun mööda jõge alla, võib vesi mind mõnda linna kanda.
Ta kogus puude alla jämedaid oksi ja oksi ning sidus need kinni ning ladus peale mitu lauda - kalda lähedal alla kukkunud laevade rusud. Seega osutus suurepärane parv. Sinbad lükkas parve jõkke, seisis sellel ja ujus. Vool kandis parve kiiresti ja peagi nägi Sinbad enda ees kõrget mäge, milles vesi oli kitsast käigust läbi murdnud. Sinbad tahtis parve peatada või tagasi pöörata, kuid vesi oli temast tugevam ja tõmbas parve allamäge. Algul oli mäe all veel hele, aga mida kaugemale vool parve kandis, seda pimedamaks läks. Lõpuks saabus pimedus. Järsku lõi Sinbad pea valusalt vastu kivi. Käik muutus madalamaks ja kitsamaks ning parv hõõrus külgi vastu mäe seinu. Peagi pidi Sinbad põlvitama, siis neljakäpukil: parv liikus vaevu edasi.
"Mis siis, kui ta peatub? - mõtles Sinbad. - Mida ma siis selle tumeda mäe all teen?
Sinbad ei tundnud, et vool parve ikka edasi lükkas.
Ta heitis laudadele pikali ja sulges silmad – talle tundus, et mäe seinad hakkavad teda koos parvega purustama.
Ta lamas niimoodi kaua, iga minut surma oodates ja lõpuks uinus, olles erutusest ja väsimusest nõrgenenud.
Kui ta ärkas, oli valgus ja parv oli liikumatu. Ta oli seotud kalda lähedal jõepõhja torgatud pika pulga külge. Ja rannas oli rahvast palju. Nad näitasid sõrmedega Sinbadi poole ja rääkisid omavahel valjuhäälselt mingis arusaamatus keeles.
Nähes, et Sinbad ärkas, läksid inimesed kaldal lahku ja rahva hulgast astus välja pika halli habemega vanamees, kes oli riietatud kallisse hommikumantlisse. Ta ütles Sinbadile lahkelt midagi, ulatades talle kätt, kuid Sinbad raputas mitu korda pead märgiks, et ta ei mõista, ja ütles:
- Mis inimesed te olete ja mis on teie riigi nimi?
Siis karjusid kõik kaldal olijad: "Araab, araab!" Ja veel üks vanamees, kes oli veel elegantsemalt riides kui esimene, läks peaaegu vee äärde ja ütles puhtalt Sinbadile. araabia keel:,
- Rahu olgu sinuga, võõras! Kelleks sa saad ja kust tulid? Miks sa meie juurde tulid ja kuidas oma tee leidsid?
- Ja kes sa oled ja mis maa see on?
"Oo, mu vend," vastas vanamees, "me oleme rahumeelsed maaomanikud. Tulime vee järele, et saaki kasta, ja nägime, et sa magasid parvel, ja siis püüdsime su parve kinni ja sidusime selle oma kalda külge. Räägi, kust sa pärit oled ja miks sa meie juurde tulid?
- Oh härra, - vastas Sinbad. - Ma palun teid, andke mulle midagi süüa ja juua ning seejärel küsige kõike, mida soovite.
"Tule minuga minu majja," ütles vanamees.
Ta viis Sinbadi oma koju, andis talle süüa ja Sinbad elas tema juures mitu päeva. Ja siis ühel hommikul ütles vanamees talle:
"Oo, mu vend, kas sa tahaksid minuga jõe kaldale kaasa minna ja oma kaupa maha müüa?"
"Mis on minu toode?" - mõtles Sinbad, kuid otsustas siiski vanamehega jõe äärde minna.
“Viime su kauba turule,” jätkas vanamees, “ja kui sulle selle eest head hinda antakse, siis müüd maha, ja kui ei, siis jätad endale.
- Olgu, - ütles Sinbad ja järgnes vanamehele.
Jõe kaldale jõudes vaatas ta kohta, kus tema parv oli seotud, ja nägi, et parv oli kadunud.
- Kus on mu parv, millel ma teie juurde sõitsin? küsis ta vanamehelt.
- Siin," vastas vanamees ja osutas näpuga kaldale visatud pulkade hunnikule. - See on teie toode ja meie maades pole sellest kallimat. Tea, et teie parv oli seotud väärispuidu tükkidest.
"Aga kuidas ma saan siit tagasi kodumaale Bagdadi, kui mul pole parve?" - Ütles Sinbad. - Ei, ma ei müü seda.
"Oo sõber," ütles vana mees, "unusta Bagdad ja oma kodumaa. Me ei saa sind lahti lasta. Kui naasete oma maale, räägite inimestele meie maast ja nad tulevad ja vallutavad meid. Ära mõtle lahkumisele. Elage meiega ja olge meie külaline kuni surmani ja me müüme teie parve turul maha ja selle eest annavad nad teile piisavalt toitu kogu eluks.
Ja vaene Sinbad oli saarel vang. Ta müüs turul oksad, millest tema parv oli seotud, ja sai nende eest palju väärtuslikku kaupa. Kuid see ei meeldinud Sinbadile. Ta mõtles vaid sellele, kuidas kodumaale naasta.
Mitu päeva elas ta saarel asuvas linnas vana mehega; ta sai saare elanike seas palju sõpru. Ja siis ühel päeval läks Sinbad välja jalutama ja nägi, et linna tänavad olid tühjad. Ta ei kohanud ühtki meest – teel tulid talle vastu vaid lapsed ja naised.
Sinbad peatas ühe poisi ja küsis temalt:
Kuhu on kadunud kõik linnas elavad mehed? Või oled sõjas?
- Ei, - vastas poiss, - me ei ole sõjas. Kas sa ei tea, et kõik meie saare suured mehed kasvatavad igal aastal tiivad ja lendavad saarelt minema? Ja kuue päeva pärast tulevad nad tagasi ja nende tiivad kukuvad maha.
Tõepoolest, kuue päeva pärast tulid kõik mehed uuesti tagasi ja elu linnas läks nagu enne.
Sinbad tahtis ka väga läbi õhu lennata. Kui möödus veel üksteist kuud, otsustas Sinbad paluda ühel oma sõbral ta endaga kaasa võtta. Kuid ükskõik kui palju ta ka ei küsinud, polnud keegi nõus. Ainult tema parim sõber, vasksepp linna peaturult, otsustas lõpuks Sinbadi palve täita ja ütles talle:
- Selle kuu lõpus tulge linnavärava lähedal asuvale mäele. Ma ootan sind sellel mäel ja võtan su endaga kaasa.
Määratud päeval tuli Sinbad varahommikul mäele, seal ootas teda juba vasksepp. Käte asemel olid tal laiad valgete sulgede tiivad.
Ta käskis Sinbadil selili istuda ja ütles:
- Nüüd lendan koos sinuga üle maade, mägede ja merede. Kuid pidage meeles tingimust, mille ma teile ütlen: lennates - olge vait ja ärge lausuge ühtegi sõna. Kui avate oma suu, sureme mõlemad.
- Noh, - ütles Sinbad. - Ma jään vait.
Ta ronis tinistaja õlgadele, sirutas tiivad laiali ja lendas kõrgele õhku. Ta lendas pikka aega, tõustes aina kõrgemale ja kõrgemale ja maa alla ei tundunud Sinbadile enamat kui merre visatud tass.
Ja Sinbad ei suutnud vastu panna ja hüüdis:
- See on ime!
Enne kui ta jõudis neid sõnu lausuda, rippusid linnumehe tiivad abitult ja ta hakkas aeglaselt alla kukkuma.
Sinbadi õnneks lendasid nad sel ajal lihtsalt mingi suure jõe kohal. Seetõttu ei kukkunud Sinbad alla, vaid tegi endale vee peal viga. Aga vasksepal, tema sõbral, läks kehvasti. Tema tiibadel olevad suled said märjaks ja ta vajus nagu kivi.
Sinbad jõudis kaldale ujuda ja maanduda. Ta võttis märjad riided seljast, väänas need välja ja vaatas ringi, teadmata, kus ta maas on. Ja järsku roomas teel lebava kivi tagant välja madu, kes hoidis suus pika halli habemega meest. See mees vehkis kätega ja hüüdis valjult:
- säästa! Kes mind päästab, annan poole oma varandusest!
Sinbad tõstis kaks korda mõtlemata maast raske kivi ja viskas selle maole. Kivi murdis mao pooleks ja ta vabastas oma ohvri suust. Mees jooksis Sinbadi juurde ja hüüdis rõõmust nuttes:
Kes sa oled, hea võõras? Ütle mulle, mis su nimi on, et mu lapsed teaksid, kes päästis nende isa.
"Minu nimi on meremees Sinbad," vastas Sinbad. - Ja sina? Mis su nimi on ja mis riigis me asume?
"Minu nimi on juveliir Hassan," vastas mees. - Oleme Egiptuse maal, kuulsast Kairo linnast mitte kaugel ja see jõgi on Niilus. Tulge minu majja, ma tahan teid premeerida teie heateo eest. Annan teile poole oma kaubast ja rahast ning seda on palju, kuna olen põhiturul kaubelnud viiskümmend aastat ja olnud pikka aega Kairo kaupmeeste töödejuhataja.
Juveliir Hassan pidas oma sõna ja andis Sinbadile poole oma rahast ja kaupadest. Ka teised juveliirid tahtsid Sinbadi oma töödejuhataja päästmise eest premeerida ning Sinbad sai lõpuks nii palju raha ja ehteid, kui tal polnud kunagi varem olnud. Ta ostis parimaid Egiptuse kaupu, laadis kogu oma varanduse kaamelitele ja lahkus Kairost Bagdadi.
Pärast pikka teekonda naasis ta oma kodulinna, kus nad ei lootnud teda enam elusana näha.
Sinbadi naine ja sõbrad arvutasid välja, mitu aastat ta reisis, ja selgus - kakskümmend seitse aastat.
- Piisab, kui reisite välismaale," ütles tema naine Sinbadile. - Jää meie juurde ja ära enam lahku.
Kõik veensid Sinbadi sedavõrd, et ta lõpuks nõustus ja vandus enam mitte reisida. Pikka aega käisid Bagdadi kaupmehed tema juures kuulamas lugusid tema hämmastavatest seiklustest ja ta elas õnnelikult, kuni surm teda tabas.
Siin on kõik, mis on meieni jõudnud meremehe Sinbad reiside kohta.

Tea, vennad, lähedased ja sõbrad, - ütles Sinbad, - et viiendalt reisilt naastes unustasin ma kõik, mida kogesin, rõõmustasin, lõbutsesin, lõbutsesin ja nautisin ning elasin äärmises õnnes ja rõõmus. .

Ja ma elasin nii edasi. Ja ühel päeval istusin ma väga rahulolevalt, rõõmsalt ja rõõmsalt ning järsku möödus minust hulk kaupmehi, millel olid näha teekonna jäljed. Ja siis meenus mulle reisilt naasmise päev ja rõõm kohtumise üle oma sugulaste, sõprade ja lähedastega ning rõõm oma riiki sisenemisest ning mu hing tahtis reisida ja kaubelda.

Sinbad. Multikas

Ja otsustasin reisile minna ja ostsin endale korralikud ja luksuslikud merele sobivad kaubad ning pärast pallide laadimist lahkusin Bagdadist Basra linna poole.

Ja ma nägin suurt laeva, millel olid kaupmehed ja aadlikud suurepäraste kaupadega, ja panin oma pallid nendega sellele laevale kokku ja me lahkusime ohutult Basra linnast ... "

Öö, mis annab kokku viissada kuuskümmend

Öö saabudes, liites viiesaja kuuskümmend, ütles ta: „Mulle tuli, oh õnnelik kuningas, et meremees Sinbad valmistas oma pallid valmis ja pani need Basra linnas laevale ning lahkus. "Ja me reisisime ühest kohast teise ja linnast linna," ütles Sinbad, "ja müüsime, ostsime ja vaatasime välisriike ning õnn reisil soosis meid ja me teenisime oma elatise.

Ja ühel päeval me sõitsime ja järsku hakkas laeva kapten karjuma ja karjuma ning viskas turbani seljast ja hakkas nägu peksma ja kitkumas habet ning kukkus suurest leinast laeva trümmi. leina. Ja kõik kaupmehed ja rändurid kogunesid tema ümber ja küsisid temalt: "Oo kapten, milles asi?" Ja ta vastas neile: "Teage, inimesed, et meie laev on eksinud ja me oleme lahkunud merest, kus me olime, ja sisenenud merre, kus me ei tea teed, ja kui Jumal meile midagi ei saada, vabastatakse sellest merest, me kõik hukkume. Palvetage Suure Jumala poole, et ta vabastaks meid nendest asjaoludest! Siis tõusis kapten jalule ja ronis masti ning tahtis purjeid laiali ajada ning tuul tugevnes ja keeras laeva ahtri ettepoole ning rool purunes kõrge mäe lähedal.

Ja kapten laskus mastist ja hüüdis: "Pole muud jõudu ega jõudu, välja arvatud Allahi juures, kõrge, suur, ja keegi ei saa peegeldada ettemääratut! Ma vannun Allahi nimel, oleme sattunud suurtesse hädadesse ja meile pole jäänud päästet ega päästet!

Ja kõik rändurid hakkasid end leinama ja üksteisega hüvasti jätma, kui nende elu lõppes ja lootused lakkasid. Ja laev pöördus selle mäe poole ja purunes ja selle lauad olid laiali ja kõik, mis laeval oli, vajus ja kaupmehed kukkusid merre ja mõned neist uppusid, teised aga haarasid mäest kinni ja läksid sellele välja. Ja ma olin nende seas, kes läksid mäele, ja ma nägin, et see asus suurel saarel, mille lähedal oli palju hukkunud laevu, ja mereäärsel saarel visati välja palju igasugust rikkust. mere ääres avariilistelt laevadelt, millel sõitmine uppus, ja palju asju ja vara, mis paiskusid mere poolt saare kaldale ning uimastasid mõistust ja mõistust.

Ja ma läksin sellele saarele välja ja hakkasin sellel kõndima ja nägin selle keskel mageveega oja, mis voolas mäe lähikülje alt ja kadus selle otsa, teisele poole; ja kõik rändurid läksid sellele mäele ja saarele ja hajusid selle ümber ning nende meeled olid uimased ja nad olid justkui vallatud paljude asjade pärast, mida nad saarel mererannas nägid.

Ja ma nägin selle oja keskel palju erinevaid vääriskive, metalle, jahte ja suuri kuninglikke pärleid ja need lebasid nagu kivikesed keset metsatukka jooksva oja sängis ja kogu oja põhi sädeles. paljude metallide ja muude väärisesemete tõttu.

Ja me nägime sellel saarel palju parimat hiina ja kamaraaaloed ning saarel oli täidisvooluga allikas eriliigist ambrast, mis päikese intensiivse kuumuse tõttu voolas vahana mööda ambrikut. oja kallastel ja voolas mööda mereranda.

Sinbadi kuues reis. helimuinasjutt

Ja metsalised tulid merest välja ja neelasid selle alla ning sukeldusid koos sellega merre; ja ambra soojenes nende kõhus ja siis nad ajasid selle suust välja merre ja ambra kivistus veepinnal ning selle värvus ja välimus muutusid.

Ja lained viskasid selle mereranda ning rändurid ja kaupmehed, kes teadsid, mis on ambra, korjasid selle kokku ja müüsid maha. Mis puutub puhtasse allaneelamata ambrasse, siis see voolab mööda selle oja kaldaid ja külmub põhjas ning kui päike tõuseb, hakkab see voolama ja jätab kogu orus maha muskuse lõhna. Kui päike loojub, ambra kõvastub. Ja sellele kohale, kus on toores ambra, ei saa keegi ligi ega pääse, kuna seda saart ümbritsevad mäed ja keegi ei saa nendest üles ronida.

Ja me kõndisime mööda seda saart ringi, vaadates, mida Jumal, rikkuste suurkuju, sellel lõi, ja me ei teadnud, mida arvata oma tööst ja sellest, mida nägime, ning kogesime suurt hirmu.

Kogusime saare kaldal toitu kokku ja hakkasime seda säästma ja iga päev korra-kaks sööma, kartes, et söök saab otsa ja sureme ahastusse suure nälja ja hirmu kätte. Ja igaüks meist, kes suri, pesime ja mähkisime riietesse või kangastesse, mille meri saare kaldale viskas, ja paljud meist surid ja ellu jäi vaid väike käputäis. Oleme nõrgestatud valu kõhus tõttu merevesi, ja kui me veel natuke aega nii elasime, surid kõik mu kaaslased ja sõbrad ükshaaval ja kõik kes surid, matsime maha. Ja lõpuks avastasin end sellel saarel üksi ja toitu oli vähe kaasas, pärast seda, kui seda oli palju; ja ma hakkasin enda pärast nutma ja hüüdsin: "Oh, kui ma oleksin surnud enne oma kamraadid ja nad oleksid mu pesnud ja maha matnud! Pole muud jõudu ega jõudu, välja arvatud Allahiga, kõrge ja suurega! .. "

Ja Scheherazade sai hommikust kinni ja ta lõpetas lubatud kõne.

viissada kuuskümmend esimene öö

Kui saabus viiesaja kuuekümne esimene öö, ütles ta: „Mulle tuli, oh õnnelik kuningas, et meremees Sinbad mattis kõik oma kaaslased ja jäi saarele üksi.

"Ja ma veetsin nii lühikest aega," ütles ta, "ja siis tõusin püsti ja kaevasin endale saare kaldale sügava augu ja mõtlesin endamisi: "Kui ma nõrgan ja tean, et surm on minu juurde tulnud, Ma heidan sellesse hauda pikali ja suren sellesse ja tuul tolmutab mind liivaga ja katab mind ning ma maetakse hauda." Ja ma hakkasin endale ette heitma oma väikest mõistust ja seda, et lahkusin oma maalt ja linnast ning läksin pärast esimest, teist, kolmandat, neljandat ja viiendat korda kannatamist välismaale ja reisimist polnud. milles ma ei kogeks õudusi ja katastroofe valusamaid ja raskemaid kui need õudused, mis olid enne.

Ja ma ei uskunud, et ma päästetakse ja jään terveks, ja kahetsesin, et reisisin merel ja tegin seda uuesti; Ma ei vajanud raha ja mul oli seda palju ning seda, mis mul oli, ei saanud ma raisata ega kulutada isegi pooltki oma ülejäänud elust – sellest, mis mul oli, oleks mulle piisanud.

Ja ma mõtlesin endamisi ja ütlesin: "Jumala nimel, sellel jõel peab olema algus ja lõpp ning sellel peab olema koht, kust saab minna asustatud maale. Õige otsus on see, kui ma teen endale sellise suurusega väikese paadi, et ma saan sinna istuda, ja ma lähen ja lasen selle jõkke ja ujun, ja kui ma leian endale vabanemise, siis olen vaba ja põgenege Suure Jumala tahtel ja kui ma ei leia vabanemist, siis on parem, kui ma suren sellel jõel kui siin.

Ja ma hakkasin enda pärast leinama; ja siis tõusin püsti ja läksin saarele Hiina ja Kamari aaloe palke ja oksi korjama ning sidusin need mererannas puruks läinud laevade köitega. Ma tõin ühesugused laevaplangud ja panin need nendele palkidele ja tegin paadi jõe laiuseks või väiksemaks ja sidusin need hästi ja tugevalt kinni.

Ja ma võtsin endaga kaasa väärismetalle, vääriskive, rikkusi ja suuri pärleid, mis lebasid nagu kivikesed, ja muud, mis saarel oli, ja võtsin ka toore ambra, puhast ja head, panin selle kõik paati ja panin kõik sinna, mis ma saarel kokku kogusin, ja kahmasin ka kõik järelejäänud toidud ja siis lasin selle paadi jõkke ja panin kaks pulka nagu aerud kahele poole ja tegin nagu üks luuletaja ütles:

Lahkuge kohast, kus valitseb häbelikkus
Ja las maja nutab, kes selle ehitas.
Lõppude lõpuks võite leida teise maa,
Kuid te ei leia teist hinge igavesti.
Ärge olge ärritunud päevade õnnetuste pärast:
Kõigil õnnetustel on lõpp.
Kes peab surema sulas kohas,
Ta ei saa surra teisel maal,
Ärge saatke sõnumitoojat olulise asjaga -
Hing on alati iseenda nõuandja.

Ja ma sõitsin selle paadiga mööda jõge, mõeldes, milleni mu äri viib, ja sõitsin peatumata sinna mäe alla, kuhu jõgi suubus. Ja ma tõin paadi sellesse käiku ja leidsin end mäe all sügavas pimeduses ja paat kandis mind allavoolu mäe all olevasse kurusse, kus paadi küljed hakkasid vastu jõe kallast hõõruma ja ma tabasin mu pea kuristiku võlvidele ja tagasi ei saanud. Ja hakkasin endale etteheiteid tegema, mida ma endaga olin teinud, ja mõtlesin: "Kui see koht jääb paadi jaoks kitsaks, siis vaevalt ta sealt välja tuleb ja tagasiteed pole ja ma suren siin kindlasti. ahastuses.” .

Ja ma heitsin paadis näoga pikali – jõel oli minu jaoks nii kitsas – ja jätkasin liikumist, eristades ööd päevast pimeduse tõttu, mis mind mäe all ümbritses, ning hirmu ja hukkumishirmu tõttu. Ja jätkasin sõitmist mööda seda jõge, mis kas laienes või kitsenes ja pimedus väsitas mind väga ja mind võttis suurest leinast unisus.

Ja ma jäin paadis näoga pikali magama ja ta jätkas minu kandmist, kuni ma magasin (ma ei tea, kas kaua või lühikest aega); ja siis ärkasin üles ja nägin enda ümber valgust. Ja siis avasin silmad ja nägin tohutut maa-ala ning mu paat oli seotud saare kaldaga ning minu ümber seisis indiaanlaste ja abessiinlaste rahvahulk. Ja nähes, et ma tõusin püsti, tulid nad üles ja rääkisid minuga oma emakeeles, kuid ma ei saanud aru, mida nad ütlesid, ja arvasin, et see oli unenägu ja see kõik oli unenäos - minu ahastus ja kurbus olid Nii hea.

Ja kui nad minuga rääkisid, ei saanud ma nende kõnest aru ega vastanud neile; Siis tuli minu juurde mees ja ütles mulle araabia keeles: „Rahu olgu sinuga, meie vend! Kelleks teist saab, kust tulite ja mis on teie siiatuleku põhjus? Kuhu sa nendesse vetesse sisenesid ja mis riik on selle mäe taga? Teame, et sealt meie juurde ei pääse keegi.”

"Ja kes sa oled ja mis maa see on?" Ma küsisin. Ja mees ütles mulle: „Oo, mu vend, me oleme põllu- ja saluomanikud ja tulime oma salusid ja saaki kastma ja nägid, et sa magasid paadis ning püüdsime selle kinni ja sidusime meiega, oodates et sa ärkaksid rahulikult. Rääkige meile, mis on põhjus, miks te siia tulite.

"Ma võlun sind Jumala poolt, issand," ütlesin ma talle, "too mulle süüa - ma olen näljane, ja siis küsige, mida sa tahad." Ja ta tõi mulle kiirustades süüa ja ma sõin, kuni olin rahul ja puhanud, ja mu hirm vaibus ja ma sain väga täis ja mu vaim pöördus tagasi minu juurde.

Ja ma ütlesin: "Au Jumalale igas olukorras!" - ja rõõmustas, et ta jõest välja tuli ja nende inimeste juurde tuli ning rääkis neile algusest lõpuni kõigest, mis minuga juhtus, ja sellest, mida ma sellel kitsal jõel kogesin ... "

Ja Scheherazade sai hommikust kinni ja ta lõpetas lubatud kõne.

viissada kuuskümmend teine ​​öö

Kui saabus viissada kuuskümmend teine ​​öö, ütles ta: „Mulle tuli, oh õnnelik kuningas, et meremees Sinbad saare kaldal paadist välja astus ja nägi seal palju indiaanlasi ja abessiinlasi. Ja ta puhkas oma väsimusest ja inimesed palusid tal oma lugu rääkida ja siis need inimesed rääkisid omavahel ja ütlesid: "Kindlasti võtame ta endaga kaasa ja näitame oma kuningale - las ta räägib kõigest, mis juhtus. talle."

"Ja nad võtsid mind endaga kaasa ja viisid kaasa mu paadi kogu raha, rikkuste, vääriskivide, väärismetallide ja ehetega, mis selles olid," ütles Sinbad, "ja nad tõid mu oma kuninga juurde ja rääkisid talle juhtunust. ! Ja kuningas tervitas mind ja ütles mulle: "Tere tulemast!" ja küsis minu olukorra ja minuga juhtunud asjade kohta. Ja ma rääkisin talle algusest lõpuni kõigest, mis minuga juhtus, ja sellest, mida kohtasin, ning kuningas oli selle loo üle äärmiselt üllatunud ja õnnitles mind päästmise puhul. Ja siis ma läksin ja võtsin paadist välja palju metalle, vääriskive, aaloed ja toorest ambrat ning kinkisin selle kuningale ning ta võttis minult selle kingituse vastu ja avaldas mulle suurt austust. Ta pani mind enda juurde elama ja ma sõbrunesin parimad inimesed, ja nad suurendasid mind suure ülendusega ja ma ei lahkunud kuninglikust paleest. Ja inimesed, kes sellele saarele tulid, küsisid minult minu riigi asjade kohta ja ma rääkisin neile nende kohta ja küsisin ka nende riigi asjade kohta ja nad rääkisid mulle. Ja ühel päeval küsis nende kuningas minult minu riigi positsiooni ja kaliifi valitsemise kohta riigis, kus asub Bagdadi linn, ning ma rääkisin talle tema õiglusest ja seadustest ning kuningas oli tema tegude üle üllatunud ja ütles. : “Allahi nimel on kaliifi teod mõistlikud ja tema käitumine on Jumalale meelepärane! Sa inspireerisid mind teda armastama ja ma tahan talle kingituse valmistada ja ta endaga kaasa saata. „Ma kuulen ja kuuletun, meie isand! Ma annan talle kingituse ja ütlen talle, et sa armastad teda tõeliselt,” vastasin. Ja ma asusin selle kuninga juurde elama, elasin ülima ülevuse ja lugupidamisega ning elasin mõnda aega head elu.

Ja ühel päeval istusin ma kuninglikus palees ja kuulsin, et mõned linnas olevad inimesed varustavad laeva ja kavatsevad sellega Basra linna poole sõita.

"Mulle ei sobi midagi paremini kui nende inimestega reisimine!" - ütlesin endale ja suudlesin kähku, samal tunnil ja minutil kuninga kätt ja teatasin talle, et tahan lahkuda koos nende inimestega nende varustatud laevalt, kuna igatsesin oma sugulasi ja kodumaad.

"Otsus on teie," ütles kuningas, "ja kui sa tahad meie juurde jääda, siis olgu; Meil on sinu pärast rõõm." "Jumala poolt, mu isand," vastasin ma, "te täitsite mind oma armude ja heade tegudega, kuid ma igatsesin oma sugulasi, riiki ja perekonda." Ja kuningas, kuuldes mu sõnu, kutsus kaupmehed, kes laeva varustasid, ja käskis neil minu eest hoolt kanda. Ta andis mulle palju kingitusi ja maksis mulle minu asemel laeva eest tasu ning saatis minuga kaasa suure kingituse kaliif Harun ar-Rashidile Bagdadi linna; ja siis jätsin hüvasti kuninga ja kõigi oma sõpradega, keda külastasin, ja läksin koos kaupmeestega laevale ja läksime.

Ja tuul teekonnal oli hea ja me usaldasime Jumalat (au temale ja ülevust!) Ja rändasime merelt merele ja saarelt saarele, kuni jõudsime suure Allahi tahtel turvaliselt linna. Basrast. Ja ma tulin laevalt maha ja jäin päevadeks ja öödeks Basra maale, kuni sain end valmis, ja siis laadisin oma pakid peale ja läksin Bagdadi linna, rahupaika.

Ja ma läksin kaliif Harun ar-Rashidi juurde ja tõin talle selle kingituse ja rääkisin talle kõigest, mis minuga juhtus, ja siis panin kogu oma varanduse ja asjad laoruumidesse ning läksin oma kvartalisse; ja mu sugulased ja sõbrad tulid minu juurde ja ma jagasin kõigile oma sugulastele kingitusi ning hakkasin almust jagama ja andma.

Ja mõne aja pärast saatis kaliif mu järgi ja hakkas küsima, et mis selle kingituse põhjuseks on ja kust see pärit on. Ja ma ütlesin: "Oo ustavate komandör, ma vannun Allahi nimel, ma ei tea linna nime, kust see kingitus pärineb, ega ka teed selle juurde, aga kui laev, millel ma olin, uppus, läksin ma välja saarele ja tegin endale paadi ning laskusin tema juurde mööda jõge, mis voolas keset saart.

Ja ma rääkisin kaliifile, mis minuga sellel teekonnal juhtus ja kuidas ma sellest jõest põgenesin ja linna sattusin, ning rääkisin, mis minuga seal juhtus ja miks mind kingitusega saadeti; ja kaliif oli sellest äärmuseni üllatunud ning käskis kroonikutel mu lugu üles kirjutada ja riigikassasse panna, et kõik, kes seda näevad, saaksid sellest konstruktsiooni ammutada.

Ja siis näitas ta mulle suurt austust ja ma jäin Bagdadi linna, elasin seal nagu esimestel päevadel ja unustasin algusest lõpuni kõik, mis minuga oli juhtunud ja mida olin kogenud.

Ja ma elasin kõige armsamat elu, lõbutsedes ja lõbutsedes. Ja see juhtus minuga kuuendal teekonnal, vennad. Kui Jumal Suur tahab, räägin teile homme seitsmendast teekonnast; see on veidram ja üllatavam kui kõik eelnevad.

Kuid aeg on möödas ja Sin-d-ba-du jälle for-ho-te-moose välismaale minema. Bys-t-ro kogus Sin-d-badi ja läks Bas-rasse. Jälle valis ta endale hea laeva, valis command-du mat-ro-owls ja asus teele.

Kakskümmend päeva ja kakskümmend ööd sõitis tema laev tuulest vedades. Ja kahekümne esimesel päeval tõusis torm ja hakkas tugevat vihma sadama, kellegi-ro-go märjast pakist selle-va-ra-mi, kihi -naisega pa-lu-be. Viska laev cha-lo'st saja-ro-nast saja-ro-kaevule, nagu sulg. Sin-d-bad ja tema kaaslane-ni-ki olid väga pu-ha-lis. Nad läksid ka-pi-ta-nu juurde ja küsisid temalt:

Oh ka-pi-tan, ütle meile, kus me oleme, ja jah, kas see on maa?

Laeva-orja kapten for-ta-nul samal teel ronis masti ja vaatas igale poole. Ja järsku laskus ta kiiresti mastist alla, võttis endalt turbani ära ja hakkas kõvasti karjuma ja nutma.

Oh ka-pi-tan, milles asi? - küsis Sin-d-bad temalt.

Tea, - alates-ve-til ka-pi-tan, - et meie viimane tund on kätte jõudnud. Tuul ajas meie laeva minema ja viis selle mitte-minu-merre. To all-to-mu-ko-orja, keegi dos-ti-ha-et seda merd, sa-mine-dit veest välja kala ja neela see alla koos kõigega, mis tal on.

Tal polnud aega neid sõnu lausuda, kui laev Sin-d-ba-da hakkas lainetel tõusma ja laskuma ning pani-no-ki us-ly-sha-kas kohutav mürin. Ja järsku kaasorjale, all-p-ly-la, kala-ba, nagu sina-mäega, ja pärast seda teine, veelgi rohkem esimene ja kolmas - selline og-rum-naya et teised kaks paistsid olevat tema kro-shech-us-mi ees ja Sin-d-bad re-res-tal for no ema, et pro-is-ho-dit ja with-hen-vil- sya sureb.

Ja kolmas kala ra-zi-nu-la suhu, et laeva ja kõik, kes sellel olid, alla neelata, kuid järsku tõusis tugev tuul, laev laine all ja ta tormas edasi. Pikka aega kihutas laev, tuulest ajendatuna, lõpuks kivisel rannikul ja kukkus alla. Kõik mat-ro-sy ja kaupmehed in-pa-jah-kas vees ja uppuvad-kaevu-kas. Ainult Sin-d-ba-du suutis sa-mo-go be-re-ha veest välja paistnud rock-lu jaoks juua ja valida -shu-shu.

Ta vaatas ringi ja nägi, et on saarel, kus oli palju puid, linde ja lilli. Sin-d-bad eksles pikka aega mööda os-t-ro-vu magedas vees ja nägi lõpuks mitte-suurt-ru-che-eki , keegi voolas mööda lan-ke, ülekasvanud hani-see rohi. Sin-d-bad jõi ojast vett ja sõi ko-ren-evi. Natuke hinganud, läks ta mööda oja ja oja viis ta suure jõeni, kiire t-sülem ja bur-li-ulgumine. Jõe kaldal kasvasid sa-so-kie, raz-ve-sis-tye puud - tek, aaloe ja sand-dal.

Sinbad heitis de-re-vomi alla pikali ja jäi sügavalt magama. Ärgates oli ta emme-aga-ta-jõi puuviljade ja juurtega, siis läks ta jõe äärde ja seisis re-gu peal, vaadates teda kiire-th-th-th-th-th-. ing.

"See jõgi," ütles ta endamisi, "peaks olema na-cha-lo ja lõpp. Kui ma teen väikese laisa parve ja pop-ly-vu selle peal mööda jõge, vo-jah, võib-olla, tooge mind ka-ko-mu- no-be go-ro-du.

Ta kogus puude alla jämedaid oksi ja oksi ning sidus need kinni ning ülalt elas ta natukene mahla peale – murtud-kaasorja-lei, kes murrab shih-sya be-re-ha juures. Sel moel in-lu-chil-sya isiklikust parvest. Sin-d-bad laud-null-parv jões, seisis selle peal ja pop-lyl. Need-th-th-th-ro kandsid parve ja varsti Sin-d-bad saw-de-del enne kui-võitled sa-nii-kuyu mägi, mõnes sülemis in- jah pro-bi-la kitsas läbipääs. Sin-d-bad tahtis os-ta-no-parve väänata või tagasi keerata, aga vesi oleks temast tugevam ja tõmbaks parve mäe alla. Mäe all oli veel hele, aga mida kaugemale parv parve kandis, seda pimedamaks läks. On-to-nets us-that-drink deep-bo-cue süngus. Järsku tegi Sin-d-bad haiget, aga tabas pea-ulgumist kivi ümber. De-lal-sya läbipääs on madalam ja kitsam ning parv hõõrub vastu mäe seinu. Peagi pidi Sin-d-ba-du seisma ko-le-nil, seejärel nelja-ve-ren-ki peal: parv liikus vaevu edasi.

"Mis siis, kui ta jääb-ta-aga-wit-sya?" - väikeses mõttes - Sin-d-bad. - Mida ma siis selle tumeda mäe all teen?

Sinbad ei tunne, et need-che-nie all-ta-ki tol-ka-lo parve ees on.

Ta heitis laudadele pikali, nägu allapoole ja sulges silmad – talle tundus, et mäe seinad võtavad ta parvega kaasa.

Ta lamas niimoodi kaua, iga mi-well-tu surma oodates ja lõpuks jäi magama, os-la-bev lainest-not-niya ja vuntsid los.

Kui ta ärkas, oli kerge ja parv seisis liikumatult. Ta oli seotud sa-mo-be-re-ha jõe põhjas oleva pika pulga külge. Ja be-re-gu peal oli rahvast palju. Nad osutavad-zy-wa-li Sin-d-ba-da sõrme-tsa-mi ja valjuhäälselt kord-go-va-ri-wa-kas nende vahel-kaklevad kellegi-üks mitte- võõrkeeles.

Nähes, et Sin-d-bad ärkas, läksid be-re-gu inimesed segadusse ja rahva hulgast tulid välja sina-nii-vana mees pika noah se-doy bo-ro-doyga, riietatud. do-ro-goy ha-lat. Ta hi-vet-kas ta ütles midagi Sin-d-ba-dule, pro-pu-gi-wai talle hand-ku, aga Sin-d-bad ei öelnud, mitu korda chal go-lo-how märgiks millestki, mis ei-ei-ma-et, ja ütles:

Mis inimesed te olete ja mis riik on?

Siin on kõik be-re-gu zak-ri-cha-li peal: "Araabia, araablane!" Ja veel üks vanamees, kes oli riietatud esimeses reas, läks enne sa-my water-de'i ja ütles Sin. -d-ba-du puhtas araabia keeles:

Rahu teile, chu-ze-metz! Kes teist saab ja kust tulite? Mis põhjusel sa meie juurde tulid ja kuidas oma tee leidsid?

Ava sa-mi, kes nad on ja mis maa see on?

Oh mu vend, - vastas vanamees, - me oleme rahulikud maad. Me oleme tulnud vee järele, et valada peale-we in-se-you ja sa näed, et sa magad parvel ja siis mõistame su parve ja kinnitame selle oma be-re-ga külge. Räägi, kust sa pärit oled ja miks sa meie juurde tulid?

Oh issand-po-din, - from-ve-til Sin-d-bad, - pro-shu you-bya, anna mulle midagi süüa ja juua ja siis küsi-shi-wai, mida iganes tahad.

Tule minuga minu majja, ütles vanamees.

Ta viis Sin-d-ba-da oma koju, toitis teda ja Sin-d-bad elas tema juures mitu päeva. Ja ühel hommikul ütles vanamees talle:

Oo mu vend, kas sa ei taha minuga jõe kaldale kaasa minna ja oma kaupa maha müüa?

"Ja milline var mul on?" - Sin-d-bad arvas, et see on väike, kuid otsustas siiski vanamehega jõe äärde minna.

Me viime su kauba turule, - jätkas vanamees, - ja kui sa-annad-dut mõne hea hinna eest, siis räägid temast -anna ja kui mitte - os-ta-vish se - olla.

Olgu, - ütles Sin-d-bad ja järgnes vana-ri-comile. Jõe kaldale jõudes vaatas ta kohta, kus tema parv oli seotud, ja nägi, et parve pole.

Kus on mu parv, millel ma teie juurde tulin? küsis ta vanamehelt.

Siin," vastas vanamees ja näitas sõrmega ku-chu pa-lok, sva-len-nyh be-re-gu peal. - See on teie toode ja do-ro-same selles pole midagi. meie riigid. Tea, et teie parv on kootud dra-go-tsen-no-go de-re-va tükkidest.

Aga kuidas ma saan siit-jah-st Bagh-dadis ro-di-nu juurde tagasi pöörduda, kui mul pole krunti? - Ütles Sin-d-bad. - Ei, ma ei müü seda.

Oh mu sõber, - ütles vanamees, - unusta Bagh-da-de ja oma ro-de-ne. Me ei saa sind lahti lasta. Kui naasete oma maale, räägite inimestele meie maast ja nad tulevad ja löövad meid. Ära mõtle lahkumisele. Ela meiega ja ole meie külaline, kuni sa sured, ja me müüme sinuga turul maha su parve ja tema eest antakse nii palju ko pi-shchi, et sul jätkub kogu eluks.

Ja vaene Sin-d-bad eye-hall-sya os-t-ro-ve vangistuses-ei-keegi. Ta müüs turul oksi, millest tema parv oli seotud, ja sai nende eest palju väärtuslikku kaupa. Aga see pole ra-do-wa-lo Sin-d-ba-da. Ta mõtles ainult sellele, kuidas ro-di-nu juurde tagasi pöörduda.

Mitu päeva elas ta linnas os-t-ro-ve'l koos vanamehega; no-ma-lo sõbrad for-ve-elk with no-th elanike seas os-t-ro-va. Ja siis ühel päeval tuli Sin-d-bad gu-ljaga majast välja ja nägi, et linna tänavad langevad. Ta ei kohanud ainsatki meest-chi-nat – teda tegid teel ainult de-ti ja naised-we-pa-da-.

Sinbad os-ta-no-vil one-but-th boy-chi-ka ja küsis temalt:

Kuhu kõik mehed-chi-me läksime, mõned-rukkid linnas elasid? Või oled sõjas?

Ei, - vastas poiss, - meil pole sõda. Kas te ei tea, et kõigil suurtel meestel on meie os-t-ro-ve igal aastal you-ra-ta-th tiivad ja nad lendavad minema -yut koos os-t-ro-vaga? Ja kuue päeva pärast tõusevad nad püsti ja nende tiivad pa-da-ut.

Ja see on tõsi, kuue päeva pärast tulid kõik mehed uuesti tagasi ja elu linnas läks nagu enne.

Sinbad on ka air-du-hus väga f-ho-te-elk. Kui-jah, teine-üks-üle-m-sja-tsev möödus, Sin-d-bad re-shil pop-ro-istutage üks oma sõpradest, et võtta ta kaasvõitlema. Kuid ükskõik kui palju ta ka ei küsinud, polnud keegi nõus. Vaid tema parim sõber, vask-nick peamisest linnavarrastest kuni turuni, otsustas lõpuks kasutada poole niidi pikkust taotlust-bu Sin-d -ba-da ja ütles talle:

Selle kuu lõpus tule-mine-di linna lähedal asuvale mäele-varda-suuga. Ma ootan sind sellel mäel ja võtan su endaga kaasa.

Määratud päeval tuli Sin-d-bad ra-but hommikul mäele. Seal ootas teda juba Mednik. Käte asemel oleks kellelgi läikivvalgetest sulgedest laiad tiivad.

Ta käskis Sin-d-ba-du selili istuda ja ütles:

Nüüd olen le-chus võitluses maa-la-mi, mägede-ra-mi ja mere-mi pärast. Kuid pidage meeles tingimusi, ma ütlen teile midagi: praegu me lendame – ole vait ja ei poolda ühtegi sõna. Kui sa sööd suhu, sureme mõlemad.

Noh, - ütles Sin-d-bad. - Ma jään vait. Ta ronis mesi-no-ku oma õlgadele ja avas tiivad ning tõusis koos sinuga õhku. Ta lendas pikka aega, langetades kõike kõrgemale ja kõrgemale, ja all olev maa tundus olevat Sin-d-ba-du, mitte rohkem kui tass, bro-shen-noy meres. Ja Sin-d-bad ei suutnud end tagasi hoida ja tõusis nulli lakkuma:

Siin on ime!

Tal ei olnud aega neid sõnu hääldada, nagu mehe-lo-ve-ka-bird-tsy deemoni tiivad-rippusid tugevalt ja ta hakkas med-len-aga pa-and alla.

Õnneks, Sin-d-ba-da, olid nad sel ajal just umbes-le-ta-kas mõne suure jõe kohal. Seetõttu ei löönud Sin-d-bad kordagi, vaid tegi endale ainult vee peal viga. Millegipärast, kallis-no-ku, tere tulemast, see tuli halvasti. Tema tiibadel on suled märjad ja ta läks põhja nagu kivi.

Sinbadil õnnestus kaldale ujuda ja su-shule välja saada. Ta võttis märjad riided seljast, pigistas need välja ja vaatas neile otsa, teadmata, millises maa paigas ta teel on. Ja äkki olete teel lebava kivi tõttu pool madu, hoides minevikus man-lo-ve-ka -noy se-doy bo-ro-doy. See man-lo-vek ma-hal ru-ka-mi ja hüüdis valjult:

Salvestage! Sellele, kes mind päästab, annan in-lo-vi-well oma-tema bo-gat-s-t-va!

Pikemalt mõtlemata tõstis Sin-d-bad maast raske kivi ja viskas selle madu. Ka-men re-shib madu laamadesse ja ta-lase-ti-la karjamaalt oma ohvri. Che-lo-age jooksis Sin-d-ba-du juurde ja tõusis lik-nulliks, nuttes ra-dos-tist:

Kes sa oled, oh hea välismaalane? Ütle mulle, mis su nimi on, et mu lapsed teaksid, kes nende isa päästis.

Minu nimi on Sin-d-bad-Mo-re-hod, - alates-ve-til Sin-d-bad. - Ja sina? Mis su nimi on ja mis maale me läheme?

Minu nimi on Ha-san-yuve-lir, alates-ve-ti man-lo-vek.-ko kuulsusrikkast Ka-ira linnast ja see jõgi on Niilus. Lähme minu majja, ma tahan sind premeerida heateo eest. I-yes-ryu te-be-lo-vi-noh, minu-nende-va-kraav ja de-neg, ja seda pole vähe, kuna olen põhiturul kaubelnud viis-de-syat aastat ja pikka aega vanade shi-noy ka-ir-sk-kaupmeestega.

Juveliir Hasan pidas oma sõna ja andis Sin-d-ba-du in-lo-vi-kaevu oma rahast ja sellest-va-kraavist. Teised juve-li-ry tahavad samuti nag-ra-dit Sin-d-ba-dat oma vanema-shi-nu päästmise eest ja Sin-d-ba-da põdra silma eest nii-nii-de- neg ja dra-go-values-nos-tey, nagu kellelgi teisel pole kunagi olnud-wa-lo. Ta ostis parima egy-pet-s-th-va-ditch, laadis kõik oma rikkad-s-t-va ver-b-lu-dov ja sina läksid Ca-irist Bagh-dadi.

Pärast pikka teekonda naasis ta oma sünnilinna, kus nad ei lootnud teda enam elusana näha.

Abikaasa ja pri-yate-kas Sin-d-ba-da pod-s-chi-ta-li, mitu aastat ta on olnud pu-te-shes-t-in-the-val ja silma-for- põdrad - kakskümmend seitse aastat.

Piisab, kui lähete välismaale, - ütles-for-la Sin-d-ba-du ise.- Os-ta-va-sya koos meiega ja ärge jätke rohkem.

Kõik on nii ug-va-ri-va-li Sin-d-ba-da, et ta lõpuks leppis-la-jõuga ja vandus rohkem mitte pu-te-six- t-in-vat. Pikka aega minge-di-kas tema juurde kott-isa-s-th kaupmehed kuulama lugusid tema üllatavast prik-lu-che-ni-yah-st ja ta elas õnnelikult elu lõpuni, kuni surm teda tabas.

See on kõik, mis meile p-te-shes-t-wee-yah Sin-d-ba-da-Mo-re-ho-da kohta on jõudnud.

Illustratsioon laenatud:

http://allingvo.ru/images/sindbad-4.jpg

ESIMENE REIS

Kaua aega tagasi elas Bagdadi linnas kaupmees, kelle nimi oli Sinbad. Tal oli palju kaupa ja raha ning tema laevad sõitsid mööda kõiki meresid. Reisidelt naasnud laevakaptenid rääkisid Sinbadile hämmastavaid lugusid oma seiklustest ja kaugetest riikidest, mida nad külastasid.
Sinbad kuulas nende lugusid ja üha enam tahtis ta oma silmaga näha välisriikide imesid ja kurioosumeid.
Ja nii otsustaski ta minna pikale teekonnale.
Ta ostis palju kaupa, valis välja kiireima ja tugevaima laeva ning asus teele. Teised kaupmehed läksid temaga oma kaubaga kaasa.
Pikka aega sõitis nende laev merelt merele ja maalt maale ning maale jõudes müüsid ja vahetasid nad oma kaupu.
Ja siis ühel päeval, kui nad polnud mitu päeva ja ööd maad näinud, hüüdis üks madrus mastis:
- Kaldal! Kaldal!
Kapten juhtis laeva kalda poole ja ankurdas suurelt roheliselt saarelt. Seal kasvasid imelised, enneolematud lilled ja varjuliste puude okstel laulsid värvilised linnud.
Rändurid laskusid maapinnale, et kõikumisest puhata. Mõned neist panid tule põlema ja hakkasid süüa valmistama, teised pesid puukünades riideid ja mõned kõndisid saarel ringi. Sinbad läks ka jalutama ja nihkus märkamatult kaldast eemale. Järsku värises maa tema jalge all ja ta kuulis kapteni valju hüüet:
- Päästa ennast! Jookse laevale! See pole saar, vaid tohutu kala!

Tõepoolest, see oli kala. See oli kaetud liivaga, sellel kasvasid puud ja sellest sai nagu saar. Kui aga rändurid tule süüdasid, läksid kalad kuumaks ja liikusid.
— Kiirusta! Kiirusta! hüüdis kapten. "Nüüd sukeldub ta põhja!"
Kaupmehed jätsid oma katlad ja künad maha ning tormasid õudusega laevale. Kuid ainult need, kes olid kalda lähedal, said joosta. Saare kalad vajusid meresügavusse ja kõik, kes hilinesid, läksid põhja. Möirgavad lained sulgusid nende kohal.
Ka Sinbadil polnud aega laevale jõuda. Lained lõid talle vastu, kuid ta ujus hästi ja tõusis merepinnale. Temast vedeles mööda suur küna, milles kaupmehed olid just riideid pesnud. Sinbad istus küna taga ja püüdis jalgadega sõuda. Kuid lained viskasid küna paremale ja vasakule ning Sinbad ei suutnud seda kontrollida.
Laeva kapten käskis purjed heisata ja purjetas sellest kohast minema, uppujale otsagi vaatamata.
Sinbad vaatas laeva järele kaua ja kui laev kaugusesse kadus, nuttis ta leinast ja meeleheitest. Nüüd polnud tal päästmist enam kusagilt oodata.
Lained peksid küna ja viskasid seda küljelt küljele terve päeva ja öö. Ja hommikul nägi Sinbad äkki, et ta uhuti kõrgele kaldale. Sinbad haaras vee kohal rippuva puu okstest ja ronis viimast jõudu kokku võttes kaldale. Niipea, kui Sinbad tundis end kindlal pinnasel, kukkus ta murule ja lamas nagu surnuna terve päeva ja öö.
Hommikul otsustas ta süüa otsida. Ta jõudis suurele rohelisele kirjude lilledega kaetud muruplatsile ja järsku nägi enda ees hobust, kes pole maailmas ilusam. Hobuse jalad olid sassis ja ta karjas murul.
Sinbad jäi seisma, imetledes seda hobust ja mõne aja pärast nägi ta eemal meest, kes jooksis, vehkis kätega ja karjus midagi. Ta jooksis Sinbadi juurde ja küsis temalt:
- Kes sa oled? Kust sa pärit oled ja kuidas sa meie riiki jõudsid?
"Oh issand," vastas Sinbad, "ma olen välismaalane. Sõitsin laevaga merel ja mu laev uppus ning mul õnnestus kinni haarata künast, milles nad pesu pesevad. Lained kandsid mind mööda merd, kuni tõid su kallastele. Ütle mulle, kelle hobune see nii ilus on ja miks ta siin üksi karjatab?
"Teake," vastas mees, "et ma olen kuningas al-Mihr-jani peigmees. Meid on palju ja igaüks meist järgib ainult ühte hobust. Õhtul toome nad sellele heinamaale karjamaale ja hommikul viime talli tagasi. Meie kuningas armastab väga võõraid inimesi. Lähme tema juurde – ta tuleb sulle sõbralikult vastu ja halastab.
"Tänan teid, sir, lahkuse eest," ütles Sinbad.
Peigmees pani hobusele hõbedased valjad, võttis köied ära ja viis ta linna. Sinbad järgnes peigmehele.
Varsti tulid nad paleesse ja Sinbad viidi saali, kus kõrgel troonil istus kuningas al-Mihrjan. Kuningas kohtles Sinbadit sõbralikult ja hakkas teda küsitlema ning Sinbad rääkis talle kõigest, mis temaga juhtus. Al-Mihrjan halastas talle ja määras ta sadamaülemaks.
Sinbad seisis hommikust õhtuni muulil ja pani kirja laevad, mis sadamasse tulid. Ta elas pikka aega kuningas al-Mihrjani riigis ja iga kord, kui laev kaile lähenes, küsis Sinbad kaupmeestelt ja meremeestelt, kuhu poole Bagdadi linn asub. Kuid keegi neist ei kuulnud Bagdadist midagi ja Sinbad lakkas peaaegu lootmast, et ta näeb oma kodulinna.
Ja kuningas al-Mihrjan armus Sinbadi väga ja tegi temast oma lähedase kaaslase. Ta rääkis talle sageli oma riigist ja kui ta oma valdustel ringi reisis, võttis ta alati kaasa Sinbadi.
Kuningas al-Mihrjani maal pidi Sinbad nägema palju imesid ja kurioosumeid, kuid ta ei unustanud oma kodumaad ja mõtles vaid sellele, kuidas Bagdadi naasta.
Kord seisis Sinbad, nagu alati, mererannas kurb ja kurb. Sel ajal lähenes muulile suur laev, millel oli palju kaupmehi ja meremehi. Kõik linna elanikud jooksid kaldale laevale vastu. Meremehed hakkasid kaupa maha laadima ning Sinbad seisis ja pani kirja. Õhtul küsis Sinbad kaptenilt:
"Kui palju kaupa on teie laevale jäänud?"
"Trümmis on veel paar palli," vastas kapten, "kuid nende omanik uppus. Tahame need kaubad maha müüa ja selle eest raha viia tema Bagdadi sugulastele.
Mis on nende kaupade omaniku nimi? küsis Sinbad.
"Tema nimi on Sinbad," vastas kapten. Seda kuuldes hüüdis Sinbad valju häälega ja ütles:
- Mina olen Sinbad! Astusin teie laevalt maha, kui see kalasaarele maabus, ja teie lahkusite ja jätsite mu maha, kui ma merre vajusin. Need kaubad on minu kaubad.
Sa tahad mind petta! hüüdis kapten. "Ma ütlesin teile, et minu laeval on kaupa, mille omanik on uppunud, ja te tahate need endale võtta!" Nägime, kuidas Sinbad uppus ja paljud kaupmehed uppusid koos temaga. Kuidas öelda, et kaup on teie oma? Sul pole au ega südametunnistust!
„Kuulake mind ja te saate teada, et ma räägin tõtt," ütles Sinbad. „Kas te ei mäleta, kuidas ma teie laeva Basras palkasin ja kirjatundja nimega Suleiman Lop-Eared mu teie juurde tõi?
Ja ta rääkis kaptenile kõigest, mis oli tema laeval juhtunud alates päevast, mil nad kõik Basrast välja sõitsid. Ja siis tundsid kapten ja kaupmehed Sinbadi ära ja rõõmustasid, et ta pääses. Nad andsid Sinbadile tema kaubad ja Sinbad müüs need suure tuluga maha. Ta jättis kuningas al-Mihrjaniga hüvasti, laadis laevale muud kaupa, mida Bagdadis ei olnud, ja sõitis oma laevaga Basrasse.
Palju päevi ja öid sõitis tema laev ja jäi lõpuks ankrusse Basra sadamas ning sealt suundus Sinbad Rahulinna, nagu araablased tollal Bagdadi nimetasid.
Bagdadis jagas Sinbad osa oma kaupadest sõpradele ja tuttavatele, ülejäänu müüs maha.
Ta kannatas teel nii palju probleeme ja õnnetusi, et otsustas enam kunagi Bagdadist lahkuda.
Nii lõppes meremehe Sinbad esimene teekond.

TEINE REIS

Kuid peagi tüdines Sinbad ühes kohas istumisest ja ta tahtis taas merel seilata. Ta ostis uuesti kauba, läks Basrasse ja valis suure tugeva laeva. Kaheks päevaks panid madrused kaupa trümmi ja kolmandal päeval käskis kapten ankru üles tõsta ning laev läks teele, ajendatuna paraja tuulega.
Sinbad nägi sellel teekonnal palju saari, linnu ja riike ning lõpuks maabus tema laev tundmatul kaunil saarel, kus voolasid läbipaistvad ojad ja kasvasid tihedad, raskete viljadega rippuvad puud.
Sinbad ja tema kaaslased, Bagdadi kaupmehed, läksid kaldale jalutama ja läksid saarel laiali. Sinbad valis varjulise koha ja istus jämeda õunapuu alla puhkama. Varsti oli tal kõht tühi. Ta võttis reisikotist praekana ja mõned koogid, mis ta laevalt oli võtnud, sõi selle ära ning heitis siis murule pikali ja jäi kohe magama.
Kui ta ärkas, oli päike juba madalal. Sinbad kargas püsti ja jooksis mere äärde, kuid laev oli kadunud. Ta purjetas minema ja kõik, kes sellel olid – ja kapten, kaupmehed ja meremehed – unustasid Sinbadi.
Vaene Sinbad jäi saarele üksi. Ta nuttis kibedasti ja ütles endamisi:
«Kui esimesel reisil pääsesin ja kohtasin inimesi, kes mind Bagdadi tagasi tõid, siis nüüd ei leia mind sellelt inimtühjalt saarelt enam keegi.
Kuni ööni seisis Sinbad kaldal ja vaatas, kas laev kaugelt ei sõida, ja kui pimedaks läks, heitis ta pikali maas ja jäi sügavalt magama.
Hommikul päikesetõusu ajal ärkas Sinbad üles ja läks sügavale saarele toitu ja värsket vett otsima. Aeg-ajalt ronis ta puude otsa ja vaatas ringi, kuid ei näinud midagi peale metsa, maa ja. vesi.
Ta muutus kurvaks ja kartlikuks. Kas sa tõesti pead terve oma elu sellel inimtühjal saarel veetma? Kuid siis, püüdes end rõõmustada, ütles ta:
"Mis kasu on istumisest ja leinamisest!" Keegi ei saa mind päästa, kui ma ise ennast ei päästa. Lähen kaugemale ja ehk jõuan sinna, kus inimesed elavad.
Möödus mitu päeva. Ja siis ühel päeval ronis Sinbad puu otsa ja nägi kauguses suurt valget kuplit, mis päikese käes pimestavalt sädeles. Sinbad oli väga õnnelik ja mõtles: “See on ilmselt selle palee katus, kus elab selle saare kuningas. Ma lähen tema juurde ja ta aitab mul Bagdadi jõuda.
Sinbad laskus kiiresti puu otsast ja kõndis edasi, hoides pilku valgel kuplil. Lähenes lähedale, nägi ta, et see polnud palee, vaid valge pall – nii tohutu, et selle tippu polnud näha. Sinbad kõndis tema ümber, kuid ei näinud ühtegi akent ega ust. Ta üritas palli otsa ronida, kuid seinad olid nii libedad ja siledad, et Sinbadil polnud millestki haarata.
“See on ime! – mõtles Sinbad. – Mis see pall on?
Korraga läks kõik pimedaks. Sinbad vaatas üles ja nägi, mis temast üle lendas tohutu lind ja ta tiivad varjavad päikest nagu pilved. Sinbad ehmus alguses, kuid siis meenus talle, et tema laeva kapten rääkis, et kaugetel saartel elab lind Ruhh, kes toidab oma tibusid elevantidega. Sinbad sai kohe aru, et valge pall oli Rukhi linnu muna. Ta peitis end ja ootas, mis edasi saab. Õhus tiirutanud lind Ruhh maandus munale, kattis selle tiibadega ja jäi magama. Ta ei märganud Sinbadi.
Ja Sinbad lamas liikumatult muna lähedal ja mõtles: "Leidsin võimaluse siit välja pääseda. Kuni lind üles ei ärka."
Ta ootas veidi ja, nähes, et lind sügavalt magab, võttis tal kiiresti turbani peast, keris lahti ja sidus Ruhhi linnu jala külge. Ta ei liigutanud end, sest temaga võrreldes polnud Sinbad midagi muud kui sipelgas. Kiindunud, heitis Sinbad linnu jalale pikali ja ütles endamisi:
"Homme lendab ta minuga minema ja võib-olla viib mind riiki, kus on inimesi ja linnu. Aga isegi kui ma kukun ja murdun, on ikkagi parem kohe surra, kui sellel kõrbesaarel surma oodata.
Varahommikul, vahetult enne koitu, ärkas Rukhhi lind üles, sirutas mürinaga tiivad, karjus valjult ja kaua ning tõusis õhku. Sinbad sulges hirmunult silmad ja haaras kindlalt linnu jalast. Ta tõusis päris pilvedeni ja lendas pikka aega üle vete ja maade ning Sinbad rippus, jala külge seotud, ja kartis alla vaadata. Lõpuks hakkas Rukhh lind alla laskuma ja maas istudes pani tiivad kokku. Seejärel sidus Sinbad kiiresti ja ettevaatlikult turbani lahti, värisedes hirmust, et Ruhh teda märkab ja tapab.
Kuid lind ei näinud kunagi Sinbadi. Ta haaras järsku küünistega maast midagi pikka ja paksu ning lendas minema. Sinbad vaatas talle järele ja nägi, et Ruhh kandis küünis tohutut madu, mis oli pikem ja jämedam kui suurim palmipuu.
Sinbad puhkas veidi ja vaatas ringi - * - ning selgus, et lind Ruhh tõi ta sügavasse ja laia orgu. Ümberringi seisid müürina tohutud mäed, nii kõrged, et nende tipud toetusid pilvedele ja sellest orust polnud pääsu.
"Sain ühest õnnetusest lahti ja sattusin teise, veelgi hullemasse," ütles Sinbad raskelt ohates.- Saarel olid vähemalt puuviljad ja magevesi, aga siin pole vett ega puid.
Teadmata, mida teha, rändas ta kurvalt läbi oru, pea maas. Vahepeal oli päike üle mägede tõusnud ja orgu valgustanud. Ja siis ühtäkki sädeles see eredalt. Iga kivi maas säras ja sädeles sinistest, punastest, kollastest tuledest. Sinbad võttis ühe kivi üles ja nägi, et see on vääris teemant, maailma kõveim kivi, mida kasutatakse metallide puurimiseks ja klaasi lõikamiseks. Org oli täis teemante ja maapind selles oli teemant.
Ja järsku kostis igalt poolt kahinat. Hiiglaslikud maod roomasid kivide alt välja päikese käes peesitama. Kõik need maod olid suuremad kui kõrgeim puu ja kui elevant tuleks orgu, neelasid maod ta tõenäoliselt tervelt alla.
Sinbad värises õudusest ja tahtis joosta, kuid polnud kuhugi joosta ega kuhugi peita. Sinbad tormas igas suunas ringi ja märkas järsku väikest koobast. Ta puges sellesse ja leidis end otse tohutu mao ees, mis kõveras ja ähvardavalt susises. Sinbad oli veelgi ehmunud. Ta roomas koopast välja ja surus selja vastu kivi, püüdes mitte liikuda. Ta nägi, et tema jaoks pole päästet.
Ja järsku kukkus suur lihatükk otse tema ette. Sinbad tõstis pea, kuid tema kohal polnud midagi peale taeva ja kivide. Peagi kukkus ülevalt alla veel üks lihatükk, millele järgnes kolmas. Siis sai Sinbad aru, kus ta on ja mis org see on.
Kaua aega tagasi Bagdadis kuulis ta ühelt rändurilt lugu teemantide orust. "See org," ütles rändur, "asub kaugel mägede vahel ja sinna ei pääse keegi, sest sinna pole teed. Teemantidega kauplevad kaupmehed on aga kivide hankimiseks välja mõelnud nipi. Nad tapavad lambad, lõikavad tükkideks ja viskavad liha orgu.

Teemandid kleepuvad liha külge ja keskpäeval laskuvad orgu röövlinnud – kotkad ja kullid – haaravad liha ja viivad selle mäest üles. Siis koputavad ja karjuvad kaupmehed linnud lihast eemale ja rebivad maha kleepunud teemandid; nad jätavad liha lindudele ja loomadele.
Sinbad mäletas seda lugu ja oli rõõmus. Ta mõtles välja, kuidas end päästa. Ta korjas kiiresti kokku nii palju suuri teemante, kui suutis endaga kaasas kanda, ja harutas seejärel turbani lahti, heitis pikali maas, pani endale peale suure tüki liha ja sidus selle kõvasti enda külge. Vähem kui minutiga laskus orgu mägikotkas, haaras küünistega lihast ja tõusis õhku. Kõrgele mäele lennanud, hakkas ta liha nokitsema, kuid järsku kostis tema selja tagant valju karjumist ja koputust. Häiritud kotkas hülgas oma saagi ja lendas minema, Sinbad aga harutas turbani lahti ja tõusis püsti. Koputust ja möirgamist oli kuulda aina lähemalt ja peagi jooksis puude tagant välja vana, paks habemik kaupmehe riietes. Ta peksis puukilpi nuiaga ja karjus täiest kõrist, et aja kotkas minema. Sinbadi poolegi vaatamata tormas kaupmees liha juurde ja uuris seda igast küljest, kuid ei leidnud ühtegi teemanti. Siis istus ta maapinnale, hoidis kätega peast kinni ja hüüdis:
“Milline õnnetus! Olen juba terve pulli orgu visanud, aga kotkad on kõik lihatükid oma pesadesse viinud. Nad jätsid ainult ühe tüki ja nagu meelega ühe, mille külge ei jäänud ükski kivike. Oh kurbust! Oh ebaõnnestumine!
Siis nägi ta Sinbadi, kes seisis enda kõrval vere ja tolmuga kaetud, paljajalu ja rebenenud riietes. Kaupmees lõpetas kohe karjumise ja tardus ehmunult. Siis tõstis ta kepi, kattis end kilbiga ja küsis:
Kes sa oled ja kuidas sa siia sattusid?
—* Ära karda mind, auväärt kaupmees. Ma ei tee sulle halba, - vastas Sinbad.- Ma olin ka kaupmees, nagu sina, kuid kogesin palju probleeme ja kohutavaid seiklusi. Aidake mul siit välja saada ja kodumaale tagasi saada ning ma annan teile rohkem teemante, kui teil kunagi olnud on.
"Kas teil tõesti on teemante?" küsis kaupmees. "Näita mulle."
Sinbad näitas talle oma kive ja andis talle neist parima. Kaupmees rõõmustas ja tänas Sinbadi pikalt ning helistas siis teistele kaupmeestele, kes samuti teemante kaevandasid ning Sinbad rääkis neile kõigist oma õnnetustest.
Kaupmehed õnnitlesid teda päästmise puhul, andsid talle korralikud riided ja võtsid ta endaga kaasa.
Nad kõndisid pikka aega läbi steppide, kõrbete, tasandike ja mägede ning Sinbad pidi nägema palju imesid ja kurioosumeid, kuni ta kodumaale jõudis.
Ühel saarel nägi ta metsalist nimega karkadann. Karkadann on nagu suur lehm ja tal on üks paks sarv keset pead. Ta on nii tugev, et suudab suurt elevanti sarvis kanda. Päikesest hakkab elevandi rasv sulama ja ujutab karkadanna silmad üle. Karkadann jääb pimedaks ja kukub pikali. Siis lendab lind Ruhh tema juurde ja viib ta küünistesse koos elevandiga oma pessa.
Pärast pikka teekonda jõudis Sinbad lõpuks Bagdadi. Tema sugulased tervitasid teda rõõmuga ja korraldasid tagasituleku puhul pidustused. Nad arvasid, et Sinbad on surnud, ega lootnud teda enam näha. Sinbad müüs oma teemandid maha ja hakkas uuesti kauplema, nagu varemgi.
Nii lõppes Sinbadi meremehe teine ​​teekond.

KOLMAS REIS

Sinbad elas mitu aastat oma sünnilinnas, kuhugi lahkumata. Tema sõbrad ja tuttavad, Bagdadi kaupmehed, tulid igal õhtul tema juurde ja kuulasid lugusid tema eksirännakutest ning iga kord, kui Sinbadile meenus Rukhhi lind, tohutute madude teemantorg, hakkas ta nii hirmul, nagu oleks ta ikka veel rännakues. teemantide org..
Ühel õhtul, nagu tavaliselt, tulid Sinbadi tema kaupmeestest sõbrad. Kui nad olid õhtusöögi lõpetanud ja valmistusid peremehe jutte kuulama, astus tuppa sulane ja ütles, et mees seisab väravas ja müüb imelikke puuvilju.
"Käske tal siia tulla," ütles Sinbad.
Sulane juhatas puuviljakaupmehe tuppa. Ta oli pika musta habemega musta värvi mees, kes oli riietatud võõrapäraselt. Peas kandis ta korvi täis suurepäraseid puuvilju. Ta asetas korvi Sinbadi ette ja eemaldas sellelt katte.
Sinbad vaatas korvi – ja ahmis üllatusest õhku. See sisaldas tohutult ümmargusi apelsine, hapukaid ja magusaid sidruneid, tuliselt säravaid apelsine, virsikuid, pirne ja granaatõunu, nii suuri ja mahlaseid kui Bagdadis.
Kes sa oled, võõras, ja kust sa tulid? küsis Sinbad kaupmehelt.
"Oh issand," vastas ta, "ma sündisin siit kaugel, Serendibi saarel. Olen terve elu merel sõitnud ja paljudes riikides käinud ja igal pool selliseid puuvilju müünud.
- Räägi mulle Serendibi saarest: milline see on ja kes sellel elab? ütles Sinbad.
"Minu kodumaast ei saa sõnadega rääkida. Seda peab nägema, sest maailmas pole ilusamat ja paremat saart kui Seren-dib," vastas kaupmees. "Kui rändur kaldale astub, kuuleb ta kaunite lindude laulu, kelle suled põlevad päikese käes nagu kallis. kivid. Isegi lilled Serendibe saarel helendavad särava kullana. Ja sellel on lilled, mis nutavad ja naeravad. Iga päev päikesetõusu ajal tõstavad nad pead ja hüüavad kõva häälega: “Hommik! Hommik!" - ja naeravad ja õhtul, kui päike loojub, langetavad nad pea maha ja nutavad. Pimeduse saabudes tulevad mereranda kõikvõimalikud loomad – karud, leopardid, lõvid ja merihobused – ja igaühel on suus kalliskivi, mis sädeleb nagu tuli ja valgustab kõike ümbritsevat. Ja minu kodumaa puud on kõige haruldasemad ja kallimad: aaloe, mis lõhnab nii kaunilt, kui selle süüdata; tugev vool, mis läheb laevamastidesse - ükski putukas ei näri seda läbi ning vesi ega külm ei kahjusta seda; kõrged peopesad ja läikiv eebenipuu või eebenipuu. Serendibi ümbritsev meri on õrn ja soe. Selle põhjas lebavad imelised pärlid – valged, roosad ja mustad ning kalamehed sukelduvad vette ja saavad need kätte. Ja mõnikord saadavad nad väikseid ahve pärleid otsima...
Kaua rääkis puuviljakaupmees Serendiba saare kurioosumitest ja kui ta lõpetas, premeeris Sinbad teda heldelt ja lasi tal minna. Kaupmees lahkus madalalt kummardades ja Sinbad läks magama, kuid heitles ja keerles tükk aega küljelt küljele ega saanud uinuda, meenutades lugusid Serendibi saarest. Ta kuulis mere loksumist ja laevamastide kriuksumist, nägi enda ees imelisi linde ja kuldseid lilli, mis sädelesid eredatest tuledest. Lõpuks jäi ta magama ja nägi unes ahvi, kelle suus oli tohutu roosa pärl.
Ärgates hüppas ta kohe voodist välja ja ütles endamisi:
"Ma pean kindlasti Serendibe saart külastama!" Täna hakkan valmistuma.
Ta kogus kogu raha, mis tal oli, ostis kaupu, jättis perega hüvasti ja läks jälle mereäärsesse Basrasse. Üle pika aja valis ta endale parema laeva ja lõpuks leidis ilusa tugeva laeva. Selle laeva kapten oli Pärsiast pärit madrus nimega Buzurg – pika habemega vana paks mees. Ta seilas palju aastaid ookeanil ja tema laev ei purunenud kunagi.
Sinbad käskis oma kaubad Buzurga laevale laadida ja asus teele. Temaga koos läksid ka tema kaaskaupmehed, kes soovisid samuti Serendibe saart külastada.
Tuul oli soodne ja laev liikus kiiresti edasi. Esimestel päevadel läks kõik hästi. Kuid ühel hommikul puhkes merel torm; tõusis tugev tuul, mis aeg-ajalt suunda muutis. Sinbadi laev kanti üle mere nagu puutükk. Hiiglaslikud lained veeresid üksteise järel üle teki. Sinbad ja ta sõbrad sidusid end mastide külge ja hakkasid üksteisega hüvasti jätma, lootmata pääseda. Ainult kapten Buzurg oli rahulik. Ta ise seisis tüüri juures ja jagas kõva häälega korraldusi. Nähes, et ta ei karda, rahunesid ka kaaslased. Keskpäevaks hakkas torm vaibuma. Lained muutusid väiksemaks, taevas selgines. Varsti valitses täielik rahu.
Ja järsku hakkas kapten Buzurg endale näkku lööma, oigama ja nutma. Ta rebis turbani peast ära, viskas selle tekile, rebis hommikumantli ja hüüdis:
"Teage, et meie laev on kukkunud tugevasse hoovusesse ja me ei saa sellest välja!" Ja see vool viib meid riiki, mida nimetatakse "Karvaste maaks". Seal elavad inimesed, kes näevad välja nagu ahvid, ja keegi pole sellest riigist veel elusalt tagasi tulnud. Valmistuge surmaks – meie jaoks pole päästet!
Enne kui kapten jõudis lõpetada, kostis kohutav löök. Laeva raputati tugevalt ja see peatus. Vool viis ta kaldale ja ta jooksis madalikule. Ja nüüd oli kogu rannik väikeste meestega kaetud. Neid tuli aina juurde, veeresid kaldalt alla otse vette, ujusid laevale ja ronisid kiiresti mastide otsa. Need paksude juustega kaetud, kollaste silmade, kõverate jalgade ja visa kätega inimesed närisid läbi laevanööride ja rebisid purjed maha ning tormasid siis Sinbadi ja tema kaaslaste poole. Ees olev väikemees hiilis ühe kaupmehe juurde. Kaupmees tõmbas mõõga välja ja lõikas selle pooleks. Ja kohe tormasid talle kallale veel kümme karvutut, haarasid tal kätest ja jalgadest ning viskasid merre, nende järel veel üks ja kolmas kaupmees.
Kas me kardame neid ahve?! - hüüdis Sinbad ja võttis mõõga tupest välja.
Kuid kapten Buzurg haaras tal käest ja hüüdis:
— Ettevaatust, Sinbad! Kas te ei näe, et kui igaüks meist tapab kümme või isegi sada ahvi, rebivad ülejäänud ta tükkideks või viskavad üle parda? Jookseme laevalt saarele ja laseme laeval ahvide juurde minna.
Sinbad kuuletus kaptenile ja pani oma mõõga tuppa.
Ta hüppas saare kaldale ja kaaslased järgnesid talle. Viimasena lahkus laevalt kapten Buzurg. Tal oli väga kahju oma laeva nendele karvastele ahvidele jätta.
Sinbad ja ta sõbrad läksid aeglaselt edasi, teadmata, kuhu minna. Nad kõndisid ja rääkisid vaikselt üksteisega. Ja äkki hüüdis kapten Buzurg:
— Vaata! Vaata! Loss!
Sinbad tõstis pea ja nägi kõrget maja mustade raudväravatega.
«Võib-olla elavad selles majas inimesed. Lähme uurime, kes ta peremees on,» ütles ta.
Rändurid läksid kiiremini ja jõudsid peagi maja väravani. Sinbad jooksis esimesena õue ja hüüdis:
- Hiljuti oli siin pidusöök! Vaata – ahju ümber ripuvad pajad ja pannid pulkade otsas ning näritud kondid on kõikjal laiali. Ja ahjus on söed endiselt kuumad. Istume natuke sellel pingil - äkki tuleb majaomanik õue ja helistab meile.
Sinbad ja ta kaaslased olid nii väsinud, et püsisid vaevu jalul. Nad istusid maha, mõned pingile ja mõned otse maapinnale ning jäid peagi magama, soojendades end päikese käes. Sinbad ärkas esimesena. Teda äratas vali müra ja sumin. Tundus, et kuskil läheduses möödub suur kari elevante. Maa värises kellegi rasketest sammudest. Oli juba peaaegu pime. Sinbad tõusis pingilt püsti ja tardus õudusest: otse tema poole liikus tohutut kasvu mees - tõeline hiiglane, nagu kõrge palmipuu. Ta oli üleni must, silmad särasid nagu põlevad margid, suu oli nagu kaevuava ja hambad olid väljas nagu metssea kihvad. Ta kõrvad langesid õlgadele ja küüned kätel olid laiad ja teravad nagu lõvil. Hiiglane kõndis aeglaselt, kergelt kummardunult, nagu oleks tal raske pead kanda, ja ohkas raskelt. Iga hingetõmbega kahisesid puud ja nende ladvad paindusid maapinnale nagu tormi ajal. Hiiglase käes oli tohutu tõrvik – terve vaigulise puu tüvi.
Ka Sinbadi kaaslased ärkasid ja lamasid poolsurnuna hirmust maas. Hiiglane tuli üles ja kummardus nende kohale. Ta uuris igaüht tükk aega ja olles ühe välja valinud, tõstis selle nagu sule. See oli kapten Buzurg, Sinbadi kaaslastest suurim ja paksem.
Sinbad tõmbas mõõga ja tormas hiiglase juurde. Kogu tema hirm möödus ja ta mõtles vaid ühele asjale: kuidas Buzurg koletise käest välja rebida. Kuid hiiglane viskas Sinbadi jalahoobiga kõrvale. Ta süütas ahjul tule, röstis kapten Buzurgi ja sõi ta ära.
Söömise lõpetanud sirutas hiiglane end maas ja norskas kõvasti. Sinbad ja tema kamraadid istusid pingil, klammerdusid üksteise külge ja hoidsid hinge kinni.
Sinbad toibus esmalt ja veendudes, et hiiglane magas sügavalt, hüppas püsti ja hüüdis:
"Oleks parem, kui me merre upuksime!" Kas laseme hiiglasel end süüa nagu lambaid?
"Lähme siit minema ja otsime kohta, kus saaksime tema eest peitu pugeda," ütles üks kaupmeestest.
- Kuhu me peaksime minema? Ta leiab meid ju igalt poolt," vaidles Sinbad. "Parem on, kui tapame ta ära ja sõidame siis merd mööda. Võib-olla tuleb mõni laev meid peale.
- Ja millega me minema sõidame, Sinbad? küsisid kaupmehed.

„Vaadake neid palke, mis on ahju kõrvale kuhjatud. Need on pikad ja paksud ning kui need kokku siduda, tuleb korralik parv välja,” rääkis Sinbad.
"See on suurepärane plaan," ütlesid kaupmehed ja hakkasid palke mere äärde tirima ja palmipuust köitega siduma.
Hommikuks oli parv valmis ning Sinbad ja tema kamraadid naasid hiiglase õuele. Kui nad kohale jõudsid, ei olnud kannibali õues. Kuni õhtuni ta ei ilmunud.
Kui pimedaks läks, värises maa uuesti ja kostis mürinat ja kolinat. Hiiglane oli lähedal. Nagu eelõhtul, lähenes ta aeglaselt Sinbadi kaaslastele ja kummardus nende kohale, süüdates nad tõrvikuga. Ta valis kõige paksema kaupmehe, torkas ta vardaga läbi, röstis ja sõi ära. Ja siis ta sirutas end maas ja jäi magama.
Veel üks meie kaaslane on surnud! - hüüdis Sinbad. - Aga see on viimane. See julm mees ei söö meist enam kedagi.
Mida sa mõtled, Sinbad? küsisid kaupmehed temalt.
Vaadake ja tehke nii, nagu ma ütlen! hüüdis Sinbad.
Ta haaras kaks varrast, millel hiiglane liha röstis, kuumutas need tulel ja pani ogrele silma. Siis andis ta kaupmeestele märgi ja nad kukkusid kõik koos varrastele. Ogre silmad läksid sügavale pähe ja ta jäi pimedaks.
Ogre kargas hirmsa nutuga püsti ja hakkas kätega ringi koperdama, püüdes vaenlasi tabada. Kuid Sinbad ja ta kaaslased tormasid temast igas suunas ja jooksid mere äärde. Hiiglane järgnes neile, jätkates valjult karjumist. Ta jõudis põgenikele järele ja möödus neist, kuid ta ei saanud kunagi kedagi kätte. Nad jooksid ta jalge vahele, põiklesid käte vahelt ja lõpuks jooksid mereranda, istusid parvele ja purjetasid minema, sõudsid nagu aer, noore palmi peenikese tüvega.
Kui ogre kuulis aerude vastu vett löömas, sai ta aru, et saak oli ta maha jätnud. Ta karjus veelgi valjemini kui varem. Tema kisa peale jooksid veel kaks hiiglast, nii kohutav kui ta ka oli. Nad murdsid kaljude küljest lahti tohutu kivi ja viskasid selle põgenejatele järele. Hirmsa müraga kiviplokid kukkusid vette, puudutades vaid kergelt parve. Kuid neist tõusid sellised lained, et parv läks ümber. Sinbadi kaaslased ei osanud peaaegu üldse ujuda. Kohe lämbusid ja läksid põhja. Vaid Sinbad ise ja veel kaks nooremat kaupmeest suutsid parve haarata ja merepinnast kinni hoida.
Sinbad ronis vaevaliselt parvele tagasi ja aitas kaaslased veest välja. Lained kandsid nende aeru minema ja nad pidid vooluga kaasa minema, kergelt jalgadega parve juhtides. Hakkas heledamaks minema. Päike oli kohe tõusmas. Sinbadi seltsimehed, märjad ja värisevad, istusid parvel ja kaebasid kõva häälega. Sinbad seisis parve serval ja vaatas välja, kas kaugel on kallas või laeva purjed näha. Järsku pöördus ta kaaslaste poole ja hüüdis:
— Võtke südamest, mu sõbrad Ahmed ja Hassan! Maa pole kaugel ja vool kannab meid otse kaldale. Kas näete linde seal, kauguses, vee kohal tiirlemas? Nende pesad on ilmselt kuskil läheduses. Linnud ju oma tibudest kaugele ei lenda.
Ahmed ja Hassan rõõmustasid ja tõstsid pead. Hasan, kelle silmad olid teravad kui kullil, vaatas ette ja ütles:
„Sinu tõde, Sinbad. Seal, kaugel, näen saart. Varsti toob vool meie parve sinna ja me puhkame kindlal pinnasel.
Kurnatud rändurid rõõmustasid ja hakkasid hoovuse abistamiseks kõvemini jalgu sõudma. Kui nad vaid teaksid, mis neid sellel saarel ees ootab!
Varsti uhus parv kaldale ning Sinbad, Ahmed ja Hasan tulid maale. Nad kõndisid aeglaselt edasi, korjasid maast marju ja juuri ning nägid oja kaldal kõrgeid laiutavaid puid. Paks rohi kutsus pikali heitma ja puhkama.
Sinbad tormas puu alla ja jäi kohe magama. Teda äratas mingi kummaline heli, justkui jahvataks keegi kahe hiiglasliku kivi vahel vilja. Sinbad avas silmad ja hüppas püsti. Ta nägi enda ees tohutut laia suuga madu, nagu vaalal. Madu lamas vaikselt kõhul ja liigutas laisalt, valju krõbina saatel lõugasid. See krõks äratas Sinbadi üles. Ja mao suust ulatusid välja sandaalides inimjalad. Sinbad sai sandaalidest teada, et need on Ahmedi jalad.
Järk-järgult kadus Ahmed täielikult mao kõhtu ja madu roomas aeglaselt metsa. Kui ta kadus, vaatas Sinbad ringi ja nägi, et ta jäi üksi.
„Kus Hasan on? - mõtles Sinbad. - Kas madu sõi ka ta ära?
Hei Hasan, kus sa oled? ta hüüdis.
- Siin! kostis hääl kuskilt ülevalt.
Sinbad tõstis pea ja nägi Hassanit, kes istus jämedate okste vahel kükitades, ei elus ega hirmust surnud.
- Tulge ka siia! hüüdis ta Sinbadile. Sinbad haaras maast mitu kookospähklit ja
ronis puu otsa. Ta pidi istuma ladvaoksa peal, väga ebamugav oli. Ja Hassan seadis end suurepäraselt sisse laiale oksale madalamale.
Sinbad ja Hassan istusid mitu tundi puu otsas, oodates iga minut mao ilmumist. Hakkas pimedaks minema, öö saabus, kuid koletist polnud seal. Lõpuks ei pidanud Hasan seda vastu ja jäi magama, toetades seljaga vastu puutüve ja rippudes jalgu. Peagi uinus ka Sinbad. Kui ta ärkas, oli valgus ja päike päris kõrgel. Sinbad kummardus ettevaatlikult poole ja vaatas alla. Hasanit enam filiaalil ei olnud. Murul, puu all, oli ta turban valge ja kulunud kingad vedelesid – kõik, mis vaesest Hassanist oli järel.
"Ka tema neelas see kohutav madu," mõtles Sinbad. "On näha, et te ei saa tema eest puu otsa peitu pugeda."
Nüüd oli Sinbad saarel üksi. Pikka aega otsis ta ussi eest varjupaika, kuid saarel polnud ainsatki kivi ega koobast. Otsimisest väsinud Sinbad istus mere äärde maapinnale ja hakkas mõtlema, kuidas teda päästa.

“Kui ma pääsesin inimsööja käest, kas ma siis tõesti lasen end maol ära süüa? ta mõtles.Ma olen mees ja mul on mõistus, mis aitab mul sellest koletist üle kavaldada.
Järsku pritsis merelt tohutu laine ja paiskas kaldale paksu laevaplangu. Sinbad nägi seda tahvlit ja mõtles kohe välja, kuidas end päästa. Ta haaras laua, korjas kaldalt veel paar väiksemat lauda ja kandis need metsa. Sobiva suurusega tahvli välja valinud, sidus Sinbad selle suure palmipuuga oma jalgade külge. Ta sidus sama laua enda pea külge ja veel kaks keha külge, paremalt ja vasakult, nii et ta sattus justkui kasti. Ja siis heitis ta pikali maas ja ootas.
Varsti kostis võsa praksumist ja valju sisinat. Madu tundis inimese lõhna ja otsis oma saaki. Puude tagant ilmus välja tema pikk pea, millel kaks suurt silma särasid nagu tõrvikud. Ta roomas Sinbadi juurde ja avas suu laiaks, ulatas välja pika hargnenud keele.
Ta uuris üllatunult kasti, millest nii mõnusalt mehe järele lõhnas, ja püüdis seda haarata ja hammastega närida, kuid tugev puit ei andnud järele.
Madu käis Sinbadi igast küljest ümber, püüdes talt puukilpi ära rebida. Kilp osutus liiga tugevaks ja madu murdis ainult hambad ära. Vihast hakkas ta sabaga laudu peksma. Lauad värisesid, kuid pidasid vastu. Madu töötas pikka aega, kuid ei jõudnud kunagi Sinbadi. Lõpuks oli ta kurnatud ja roomas metsa tagasi, siblides ja sabaga kuivi lehti puistates.
Sinbad harutas kiiresti lauad lahti ja hüppas püsti.
„Lamada laudade vahel on väga ebamugav, aga kui madu mu kaitsetuna kinni püüab, neelab ta mu ära," ütles Sinbad endamisi. „Me peame saarelt põgenema. Ma pigem upun merre kui suren mao suhu, nagu Ahmed ja Hassan.
Ja Sinbad otsustas endale taas parve teha. Ta naasis mere äärde ja hakkas plaate koguma. Järsku nägi ta lähedal laeva purje. Laev lähenes, korralik tuul ajas selle saare kallastele. Sinbad rebis särgi seljast ja hakkas sellega vehkides mööda kallast jooksma. Ta vehkis kätega, karjus ja püüdis endast parima, et endale tähelepanu tõmmata. Lõpuks märkasid teda meremehed ja kapten käskis laev peatada. Sinbad viskas end vette ja jõudis mõne tõmbega laevale. Purjedest ja meremeeste riietest sai ta teada, et laev kuulub tema kaasmaalastele. Tõepoolest, see oli araabia laev. Laeva kapten on kuulnud palju lugusid saarest, kus elab kohutav madu, kuid ta pole kunagi kuulnud, et keegi oleks sealt põgenenud.
Meremehed tervitasid Sinbadi lahkelt, toitsid ja riietasid teda. Kapten käskis purjed heisata ja laev tormas edasi.
Ta sõitis tükk aega merel ja ujus lõpuks mõnele maale. Kapten peatas laeva muulil ja kõik reisijad läksid kaldale oma kaupa müüma ja vahetuskauplema. Ainult Sinbadil polnud midagi. Kurb ja kurb jäi ta laevale. Varsti kutsus kapten ta enda juurde ja ütles:
"Ma tahan teha heateo ja teid aidata. Meil oli kaasas rändur, kelle me kaotasime, ja ma ei tea, kas ta on surnud või elus. Ja tema kaup on endiselt trümmis. Võtke need ja müüge turul, ja ma annan teile midagi teie vaeva eest. Ja mida me müüa ei saa, viime Bagdadi ja anname sugulastele.
- Tehke seda hea meelega - ütles Sinbad.
Ja kapten käskis madrustel kaup trümmist välja tuua. Kui viimane pall maha laaditi, küsis laevakirjutaja kaptenilt:
Mis need kaubad on ja mis on nende omaniku nimi? Kelle nimele need kirjutada?
- Kirjutage meremehe Sinbadi nimele, kes koos meiega laeval sõitis ja kadus, - vastas kapten.
Seda kuuldes minestas Sinbad üllatusest ja rõõmust peaaegu.
"Oh isand," küsis ta kaptenilt, "kas sa tead meest, kelle kaupa sa käskisid mul müüa?"
- See oli mees Bagdadi linnast, nimega Sinbad, meremees, - vastas kapten.
- See olen mina, meremees Sinbad! - hüüdis Sinbad.- Ma ei kadunud, vaid jäin kaldale magama ja te ei oodanud mind ja purjetasite minema. See oli mu viimasel reisil, kui Rukhi lind tõi mind teemantide orgu.
Meremehed kuulsid Sinbadi sõnu ja tunglesid tema ümber. Mõned uskusid teda, teised nimetasid teda valetajaks. Ja äkki astus kapteni juurde kaupmees, kes samuti sellel laeval sõitis, ja ütles:
"Mäletate, ma rääkisin teile, kuidas ma olin teemantmäel ja viskasin lihatüki orgu ja keegi klammerdus liha külge ja kotkas tõi selle koos lihaga mäele? Sa ei uskunud mind ja ütlesid, et ma valetan. Siin on mees, kes sidus oma turbani mu lihatüki külge. Ta kinkis mulle parimad teemandid ja ütles, et ta nimi on Sinbad the Sailor.
Siis kallistas kapten Sinbadi ja ütles talle:
- Võtke oma kaup. Nüüd ma usun, et sa oled meremees Sinbad. Müüge need kiiresti maha, enne kui turul kaubavahetus otsa saab.
Sinbad müüs oma kaubad suure kasumiga maha ja naasis sama laevaga Bagdadi. Ta oli koju naasmise üle väga rahul ja otsustas enam kunagi reisida.
Nii lõppes Sinbadi kolmas teekond.

NELJAS REIS

Kuid läks veidi aega ja Sinbad tahtis taas külastada välisriike. Ta ostis kõige kallima kauba, läks Basrasse, palkas hea laeva ja sõitis India poole.
Esimestel päevadel läks kõik hästi, aga ühel hommikul tõusis torm. Sinbadi laeva hakati nagu puutükki üle lainete paiskama. Kapten käskis ankrusse jääda madalasse kohta, et tormi ära oodata. Kuid enne kui laev jõudis peatuda, purunesid ankruketid ja laev viidi otse kaldale. Laeval purunesid purjed, lained ujutasid üle teki ja kandsid kõik kaupmehed ja meremehed merele.
Õnnetud rändurid läksid nagu kivid põhja. Ainult Sinbad ja mõned teised kaupmehed haarasid lauatüki ja hoidsid kinni merepinnast.
Terve päeva ja öö kihutasid nad merel ja hommikul viskasid lained nad kivisele kaldale.
Rändurid lebasid vaevu elusana maas. Alles siis, kui päev möödus ja pärast seda öö, tuli neil pisut mõistus.
Külmast värisedes jalutas Sindiad koos sõpradega mööda kallast, lootes, et kohtab inimesi, kes neile peavarju ja süüa pakuvad. Nad kõndisid kaua ja lõpuks nägid kaugelt kõrget hoonet, mis sarnanes paleele. Sinbad oli väga rahul ja läks kiiremini. Kuid niipea, kui rändurid sellele hoonele lähenesid, ümbritses neid rahvahulk. Need inimesed haarasid nad kinni ja viisid oma kuninga juurde ning kuningas käskis neil istuda koos märgiga. Kui nad maha istusid, pandi nende ette kausid mingi imeliku toiduga. Ei Sinbad ega tema kaaskaupmehed pole kunagi midagi sellist söönud. Sinbadi kaaslased tormasid ahnelt toidule ja sõid ära kõik, mis kaussides oli. Üks Sinbad toitu peaaegu ei puudutanud, vaid ainult maitses.
Ja selle linna kuningas oli kannibal. Tema lähedased püüdsid kinni kõik nende riiki sisenenud välismaalased ja toitsid neid selle roaga. Igaüks, kes seda sõi, kaotas järk-järgult mõistuse ja muutus nagu loom. Olles võõra mehe nuumanud, tapsid kuninga kaaslased ta, praadisid ja sõid ära. Ja kuningas sõi inimesi otse toorelt.
Sama saatus tabas ka Sinbadi sõpru. Iga päev sõid nad seda toitu palju ja kogu nende keha ujus rasvast. Nad ei saanud enam aru, mis nendega toimub, vaid sõid ja magasid. Need anti karjasele nagu sead; iga päev ajas karjane nad linnast välja ja toitis suurtest künadest.
Sinbad ei söönud seda rooga ja nad ei andnud talle teist. Ta korjas niitudelt juurikaid ja marju ning sõi need kuidagi ära. Kogu ta keha kuivas ära, ta oli nõrk ja ei suutnud vaevu jalul seista. Nähes, et Sinbad on nii nõrk ja kõhn, otsustasid kuninga kaaslased, et teda pole vaja valvata – ta ei jookse niikuinii ära – ja unustasid ta peagi.
Ja Sinbad ainult unistas, kuidas kannibalide eest põgeneda. Ühel hommikul, kui kõik veel magasid, tuli ta palee väravast välja ja läks sihitult. Varsti jõudis ta rohelisele heinamaale ja nägi meest, kes istus suurel kivil. See oli karjane. Ta oli just äsja linnast välja ajanud kaupmehed, Sinbadi sõbrad, ja asetanud nende ette küna toiduga. Sinbadi nähes mõistis karjane kohe, et Sinbad on terve ja kontrollib oma meelt. Ta tegi talle käega sildi: "Tule siia!" - ja kui Sinbad lähenes, ütles ta talle:
- Minge sellele teele ja kui jõuate ristmikule, pöörake paremale ja minge välja Sultani teele. Ta juhib teid meie kuninga maalt välja ja võib-olla jõuate oma kodumaale.
Sinbad tänas karjast ja läks. Ta püüdis võimalikult kiiresti kõndida ja nägi peagi endast paremale jäävat teed. Seitse päeva ja seitse ööd kõndis Sinbad mööda seda teed, sõi juurikaid ja marju. Lõpuks, kaheksanda päeva hommikul, nägi ta enda lähedal rahvahulka ja lähenes neile. Inimesed piirasid teda ja hakkasid küsima, kes ta on ja kust ta pärit on. Sinbad rääkis neile kõigest, mis temaga juhtus, ja ta viidi selle riigi kuninga juurde. Kuningas käskis Sinbadi toita ja küsis ka temalt, kust ta pärit on ja mis temaga juhtus. Kui Sinbad kuningale oma seiklustest rääkis, oli kuningas väga üllatunud ja hüüdis:
Ma pole kunagi elus kuulnud hämmastavamat lugu! Tere tulemast välismaalane! Jää minu linna.
Sinbad jäi selle kuninga linna, kelle nimi oli Taiga-mus. Kuningas armus Sinbadi väga ja harjus temaga peagi nii ära, et ei lasknud teda hetkekski endast lahti. Ta näitas Sinbadile kõikvõimalikke teeneid ja täitis kõik tema soovid.
Ja siis ühel päeval pärast õhtusööki, kui kõik kuninga kaaslased peale Sinbadi koju läksid, ütles kuningas Taigamus Sinbadile:
„Oo Sinbad, sa oled mulle kallimaks saanud kui kõik mu lähedased kaaslased ja ma ei saa sinust lahku minna. Mul on teile suur palve. Luba mulle, et täidad selle.
- Ütle mulle, mis on teie palve, - vastas Sinbad. - Sa olid minu vastu lahke ja ma ei saa sulle sõnakuulmata.
"Jää meiega igaveseks," ütles kuningas. "Ma leian sulle hea naise ja sa ei ole minu linnas halvem kui Bagdadis."
Kuninga sõnu kuuldes oli Sinbad väga ärritunud. Ta lootis ikka veel kunagi Bagdadi naasta, kuid nüüd tuli lootusest loobuda. Lõppude lõpuks ei saanud Sinbad kuningat keelduda!
"Olgu see sinu tee, kuningas," ütles ta. "Ma jään siia igaveseks."
Kuningas käskis Sinbadil kohe paleesse toa võtta ja abiellus ta oma vesiiri tütrega.
Sinbad elas veel mitu aastat kuningas Taigamuse linnas ja hakkas tasapisi Bagdadi unustama. Ta leidis linnaelanike seas sõpru, kõik armastasid ja austasid teda.
Ja ühel päeval varahommikul tuli tema juurde üks tema sõber nimega Abu-Mansur. Tema riided olid rebenenud ja turban tõmmatud ühele poole; ta väänas käsi ja nuttis kibedasti.
— Mis sul viga on, Abu-Mansour? küsis Sinbad.
"Mu naine suri eile õhtul," vastas tema sõber.
Sinbad hakkas teda lohutama, kuid Abu-Mansur jätkas kibedat nutmist, lüües kätega vastu rinda.
- Oh Abu-Mansur, - ütles Sinbad, - mis kasu on end niimoodi tappa? Aeg läheb ja sa saad tröösti. Sa oled veel noor ja elad kaua.
Ja äkki hakkas Abu-Mansur veelgi kõvemini nutma ja hüüdis:
"Kuidas saab öelda, et ma elan kaua, kui mul on elada jäänud vaid üks päev!" Homme sa kaotad mu ja sa ei näe mind enam kunagi.
- Miks? - küsis Sinbad. - Sa oled terve ja sind ei ähvarda surmaoht.
"Homme maetakse mu naine ja lastakse ka mind temaga hauda," ütles Abu-Mansur. "Meie maal on selline komme: kui naine sureb, maetakse tema abikaasa elusalt tema juurde. ja kui mees sureb, maetakse ta koos naisega.
"See on väga halb komme," arvas Sinbad. "Hea, et olen välismaalane ja mind elusalt ei maeta."
Ta andis endast parima, et Abu-Mansuri lohutada ja lubas, et palub kuningal teda sellisest kohutavast surmast päästa. Aga kui Sinbad tuli kuninga juurde ja avaldas talle oma palve, raputas kuningas pead ja ütles:
- Küsi mida iganes tahad, Sinbad, aga mitte selle kohta. Ma ei saa murda oma esivanemate tavasid. Homme lastakse su sõber hauda.
- Oh kuningas, - küsis Sinbad, - ja kui võõra naine sureb, kas siis maetakse ka tema mees tema juurde?
"Jah," vastas kuningas. "Aga ära enda pärast muretse. Teie naine on veel liiga noor ja tõenäoliselt ei sure enne teid.
Kui Sinbad neid sõnu kuulis, oli ta väga ärritunud ja ehmunud. Kurbusega naasis ta oma tuppa ja sellest ajast peale mõtles kogu aeg ühele asjale – et naine ei haigeks saatuslikku haigust. Möödus veidi aega ja juhtus see, mida ta kartis. Tema naine haigestus raskelt ja suri mõne päeva pärast.
Kuningas ja kõik linna elanikud tulid kombe kohaselt Sinbadi lohutama. Tema naine oli riietatud oma parimatesse ehetesse, keha asetati kanderaamile ja kanti linnast mitte kaugel asuvale kõrgele mäele. Mäe otsa kaevati sügav auk, mis oli kaetud raske kiviga. Kanderaam Sinbadi naise surnukehaga seoti köitega kinni ja pärast kivi tõstmist langetas selle hauda. Ja siis lähenesid kuningas Taigamus ja Sinbadi sõbrad tema juurde ning hakkasid temaga hüvasti jätma. Vaene Sinbad taipas, et saabunud on tema surmatund. Ta hakkas jooksma ja hüüdis:
"Ma olen välismaalane ja teie tollid ei tohiks teie suhtes kehtida!" Ma ei taha sellesse auku surra!
Kuid hoolimata sellest, kuidas Sinbad vastu võitles, viidi ta sellest hoolimata kohutavasse auku. Nad andsid talle kannu vett ja seitse pätsi leiba, sidusid ta nööridega ja lasid ta auku. Ja siis täideti süvend kiviga ning kuningas ja kõik, kes olid temaga, läksid tagasi linna.
Vaene Sinbad leidis end surnute hulgast hauast. Algul ei näinud ta midagi, kuid kui ta silmad pimedusega kohanesid, märkas ta ülevalt hauda tulemas nõrka valgust. Haua sissepääsu sulgenud kivi ei haakunud tihedalt selle servadega ja koopasse pääses õhuke päikesekiir.
Terve koobas oli täis surnud mehi ja naisi. Nad kandsid oma parimaid kleite ja ehteid. Sinbadi valdasid meeleheide ja lein.
"Nüüd ei saa mind päästa," mõtles ta. "Keegi ei saa sellest hauast välja."
Mõni tund hiljem kustus koobast valgustanud päikesekiir ja Sinbadi ümbruses läks täiesti pimedaks. Sinbad oli väga näljane. Ta sõi kooki, jõi vett ja jäi otse maas surnute sekka magama.
Päev, teine ​​ja pärast seda kolmas veetis Sinbad kohutavas koopas. Ta püüdis süüa võimalikult vähe, et toitu jätkuks pikemaks ajaks, kuid kolmanda päeva õhtul neelas ta viimase koogitüki alla ja pesi viimase lonksuga alla. Nüüd ei jäänud tal muud üle kui oodata surma.
Sinbad laotas oma mantli maapinnale ja heitis pikali. Ta lamas terve öö ärkvel, meenutades oma kodumaist Bagdadi, sõpru ja tuttavaid. Alles hommikul vajus ta silmad kinni ja ta jäi magama.
Ta ärkas nõrga kahina peale: keegi nurisemise ja norskamisega kraapis küünistega koopa kiviseinu. Sinbad hüppas püsti ja läks müra suunas. Keegi jooksis temast käppadega plaksutades mööda.
"See peab olema mingi metsloom," arvas Sinbad. "Inimese lõhna tundes ehmus ta ja jooksis minema. Aga kuidas ta koopasse sattus?
Sinbad tormas metsalisele järele ja nägi peagi kauguses valgust, mis muutus seda heledamaks, mida lähemale Sinbad talle lähenes. Peagi leidis Sinbad end suure augu ees. Sinbad läks läbi augu välja ja leidis end mäeküljelt. Mere lained põrkasid mühinal vastu tema jalga.
Sinbadi hinges oli see rõõmus, taas oli tal lootust pääseda.
"Lõppude lõpuks sõidavad laevad sellest kohast mööda," arvas ta. "Võib-olla võtab mõni laev mu peale. Ja isegi kui ma siin suren, on see parem kui surra selles koopas, mis on täis surnuid.
Sinbad istus mõnda aega koopa sissepääsu juures kivi peal ja nautis värsket hommikuõhku. Ta hakkas mõtlema oma tagasipöördumisele Bagdadi, sõprade ja tuttavate juurde ning muutus kurvaks, et naaseb nende juurde hävitatuna, ilma ühegi dirhamita. Ja järsku lõi ta käega vastu lauba ja ütles valjult:
- Olen kurb, et naasen kerjusena Bagdadi ja minust pole kaugel sellised rikkused, mida riigikassas pole. Pärsia kuningad! Koobas on täis surnuid, mehi ja naisi, kes on sinna mitusada aastat lastud. Ja koos nendega lastakse hauda nende parimad juveelid. Need juveelid kaovad koopasse kasutamata. Kui ma mõne neist endale võtan, ei kannata keegi selle all.
Sinbad naasis kohe koopasse ja hakkas koguma maapinnale laiali puistatud sõrmuseid, kaelakeesid, kõrvarõngaid ja käevõrusid. Ta sidus selle kõik oma mantlisse ja kandis juveelide kimbu koopast välja. Ta veetis mitu päeva mererannas, sõi rohtu, puuvilju, juurikaid ja marju, mida kogus mäeküljel metsa, ning vaatas hommikust õhtuni merd. Lõpuks nägi ta kaugelt lainetel laeva, mis tema poole suundus.
Hetkega rebis Sinbad särgi seljast, sidus selle jämeda pulga külge ja hakkas õhus vehkides mööda kallast jooksma. Laeva mastis istunud valvur märkas tema märke ja kapten käskis laev rannikust mitte kaugel peatada. Ootamata, millal talle paadi järele saadetakse, heitis Sinbad vette ja jõudis mõne tõmbega laevale. Minut hiljem seisis ta juba tekil, ümbritsetuna meremeestest ja rääkis oma lugu. Meremeestelt sai ta teada, et nende laev läheb Indiast Basrasse. Kapten nõustus meelsasti Sinbadi sellesse linna viima ja võttis temalt tasu eest vaid ühe, ehkki kõige suurema kalliskivi.
Kuu aega hiljem jõudis laev turvaliselt Basrasse. Sealt läks meremees Sinbad Bagdadi. Ta pani kaasavõetud ehted sahvrisse ja elas taas oma majas rõõmsa ja rõõmsana.
Nii lõppes Sinbadi neljas teekond.

VIIES REIS

Möödus veidi aega ja Sinbadil hakkas jälle igav elama oma kaunis majas Maailmalinnas. Kes on kunagi merel sõitnud, kes on harjunud tuule ulgumise ja vilina all magama jääma, ei istu kindlal pinnasel.
Ja siis ühel päeval pidi ta ärireisi minema Basrasse, kust ta alustas oma reise rohkem kui korra. Ta nägi taas seda rikkalikku, rõõmsameelset linna, kus taevas on alati nii sinine ja päike paistab nii eredalt, ta nägi kõrgete mastide ja värviliste purjedega laevu, kuulis meremeeste karjeid, kes laadisid oma trümmidest välja võõraid ülemerekaupu, ja ta tahtis. reisida nii palju, et ta otsustas kohe teele asuda.
Kümme päeva hiljem sõitis Sinbad juba merel suure ja tugeva kaubaga koormatud laevaga. Temaga koos oli veel mitu kaupmeest ja laeva juhtis vana kogenud kapten koos suure meremeeste meeskonnaga.
Kaks päeva ja kaks ööd sõitis Sinbadi laev avamerel ja kolmandal päeval, kui päike oli napilt rändurite peade kohal, paistis kauguses väike kivine saar. Kapten käskis sellele saarele minna ja kui laev selle kallastele lähenes, nägid kõik, et keset saart kõrgub hiiglaslik, valge ja sädelev, terava tipuga kuppel. Sinbad magas sel ajal tekil purje varjus.
— Hei, kapten! Peatage laev! Sinbadi kaaslased karjusid.
Kapten käskis ankrusse jääda ning kõik kaupmehed ja madrused hüppasid kaldale. Kui laev ankrusse jäi, äratas šokk Sinbadi ja ta läks teki keskele uurima, miks laev seisma jäi. Ja äkki nägi ta, et kõik kaupmehed ja meremehed seisid ümber tohutu valge kupli ja üritasid raudkangide ja konksudega sealt läbi murda.
- Ära tee seda! Sa hukkud! hüüdis Sinbad. Ta sai kohe aru, et see kuppel on Rukhhi linnu muna, sama, mida ta oli näinud oma esimesel reisil. Kui Rukhhi lind lendab ja näeb, et ta on puruks löödud, ei pääse kõik meremehed ja kaupmehed surmast.
Kuid Sinbadi seltsimehed ei kuulanud teda ja hakkasid veelgi kõvemini muna pihta. Lõpuks purunes kest. Vesi valati munast välja. Siis tekkis sellest pikk nokk, millele järgnesid pea ja käpad: munas oli tibu. Kui muna poleks katki läinud, oleks see tõenäoliselt varsti koorunud.
Meremehed haarasid tibu käest, röstisid ja asusid sööma. Ainult Sinbad ei puudutanud tema liha. Ta jooksis oma kamraadide ümber ja hüüdis:
"Ole ruttu vait, muidu lendab Ruhh sisse ja tapab su ära!"
Ja järsku kostis õhus kõva vilet ja kõrvulukustavat tiibade lappamist. Kaupmehed vaatasid üles ja tormasid laevale. Otse nende peade kohal lendas lind Ruhh. Tema küünistes väänlesid kaks tohutut madu. Rukhhi lind karjus, nähes, et tema muna on katki, nii palju, et inimesed kukkusid hirmunult pikali ja matsid pea liiva alla. Lind vabastas saagi küünistest, tiirles õhus ja kadus silmist. Kaupmehed ja meremehed tõusid püsti ja jooksid mere äärde. Nad tõstsid ankru üles, laotasid purjed ja purjetasid nii kiiresti kui võimalik, et põgeneda kohutava linnu Rukhhi eest.
Koletu lindu polnud näha ja rändurid hakkasid juba rahunema, kuid järsku oli taas kuulda tiibade lappamist ja kaugusesse ilmus Rukhhi lind, kuid mitte üksi. Temaga koos lendas veel üks sarnane lind, veelgi suurem ja kohutavam kui esimene. See oli Ruhhi mees. Iga lind kandis oma küünistes tohutut kivi – tervet kivi.
Sinbadi kamraadid jooksid mööda teki, teadmata, kuhu end vihaste lindude eest peita. Mõned heitsid tekile pikali, teised peitsid end mastide taha ja kapten tardus liikumatult oma kohale, tõstes käed taeva poole. Ta oli nii hirmul, et ei saanud end liigutada.
Järsku kostis kohutav löök, nagu pauk suurimast kahurist, ja üle mere tulid lained. See oli üks lindudest, kes viskas kivi, kuid jäi mööda. Seda nähes karjatas teine ​​Ruhh kõvasti ja lasi oma kivi küünistest lahti just laeva kohal. Kivi kukkus ahtrisse. Laev kriiksus kaeblikult, veeres ümber, ajas end uuesti sirgu, viskas laine ja hakkas uppuma. Lained ujutasid üle teki ja kandsid minema kõik kaupmehed ja meremehed. Ainult Sinbad päästeti. Ta haaras käega laeva pardast ja kui lained vaibusid, ronis sellele peale.
Kaks päeva ja kolm ööd tormas Sinbad üle mere ja lõpuks, kolmandal päeval, naelutasid lained ta tundmatule maale. Sinbad ronis kaldale ja vaatas ringi. Talle tundus, et ta pole mitte saarel, keset merd, vaid kodus, Bagdadis, oma imelises aias. Tema jalad tallasid pehmel rohelisel rohul, mis oli täis kirjuid lilli. Puude oksad paindusid vilja raskusest. Ümmargused sädelevad apelsinid, lõhnavad sidrunid, granaatõunad, pirnid, õunad tundusid suud küsivat. Väikesed värvilised linnud säutsusid valjult õhus. Gazelle hüppas ja mängis kiiresti, särades nagu hõbedased ojad. Nad ei kartnud Sinbadi, sest nad polnud kunagi inimesi näinud ega teadnud, et nad peaksid kartma.
Sinbad oli nii väsinud, et püsis vaevu jalul. Ta jõi ojast vett, heitis puu alla pikali ja noppis oksa küljest suure õuna, kuid ei jõudnud isegi tükki sellest ära hammustada ja jäi õuna käes hoides magama.
Kui ta ärkas, oli päike taas kõrgel ja linnud säutsusid sama rõõmsalt puude vahel: Sinbad magas terve päeva ja öö. Alles nüüd tundis ta, kui näljane ta oli, ja sööstis ahnelt viljadele.
Olles end veidi värskendanud, tõusis ta püsti ja kõndis mööda kallast. Ta tahtis seda imelist maad uurida ja lootis kohtuda inimestega, kes viivad ta mõnda linna.
Sinbad kõndis pikka aega mööda kallast, kuid ei näinud ühtegi inimest. Lõpuks otsustas ta veidi puhata ja keeras metsatuka sisse, kus oli jahedam.
Ja äkki näeb ta: puu all, oja ääres, istub pikk, lainelise halli habemega väike mees, kes on riietatud lehtedest särki ja ümbritsetud muruga. See vanamees istus veepiiril, jalad ristis, ja vaatas kaeblikult Sinbadi poole.
Rahu olgu sinuga, vanamees! - ütles Sinbad. - Kes sa oled ja mis see saar on? Miks sa istud üksi selle oja ääres?
Vanamees ei vastanud Sinbadile ühegi sõnaga, vaid näitas talle siltidega: "Kanna mind üle oja."
Sinbad mõtles: "Kui ma kannan ta üle oja, ei tule sellest midagi halba ja see ei sega kunagi heateo tegemist. Võib-olla näitab vanamees mulle, kuidas leida saarelt inimesi, kes aitaksid mul Bagdadi jõuda.
Ja ta läks vanamehe juurde, pani ta õlgadele ja kandis ta üle oja.
Teisel pool põlvitas Sinbad ja ütles vanamehele:
"Tõuse alla, me oleme juba kohal."
Aga vanamees klammerdus temast ainult tugevamini ja keeras jalad ümber kaela.
"Kaua sa mu õlgadel istud, vastik vanamees?" Sinbad karjus ja tahtis vanamehe pikali visata.
Ja äkki naeris vanamees kõva häälega ja pigistas jalgadega Sinbadi kaelast nii, et ta peaaegu lämbus.
- Häda mulle! - hüüdis Sinbad.- Ma jooksin ogre eest minema, kavaldasin mao üle ja sundisin Rukhhat ennast kandma ja nüüd pean ma ise seda vastikut vanameest kandma! Las ta magab, ma uputan ta kohe merre! Ja õhtuni ei lähe enam kaua.

Kuid õhtu saabus ja vanamees ei mõelnudki Sinbadi kaelast maha saada. Ta jäi õlgadele magama ja ajas jalad vaid pisut lahku. Ja kui Sinbad püüdis teda õrnalt seljast lükata, nurises vanamees unes ja lõi Sinbadi valusalt kandadega. Tema jalad olid peenikesed ja pikad, nagu piitsad.
Ja õnnetu Sinbad muutus karikaameliks.
Terved päevad pidi ta vanamehega selili jooksma ühe puu juurest teise ja ojast ojani. Kui ta vaiksemalt kõndis, peksis vanamees teda tugevalt kandadega külgedele ja pigistas põlvedega kaela.
Nii läks palju aega – kuu või rohkemgi. Ja siis ühel keskpäeval, kui päike oli eriti kuum, jäi vanamees Sinbadi õlgadele sügavalt magama ja Sinbad otsustas kuskil puu all puhata. Ta hakkas varjulist kohta otsima ja läks välja lagendikule, kus kasvas palju suuri kõrvitsaid; mõned neist olid kuivad. Sinbad oli kõrvitsaid nähes väga õnnelik.
"Tõenäoliselt tulevad need kasuks," arvas ta. "Võib-olla aitavad nad mul isegi selle julma vanamehe seljast visata."
Ta valis kohe paar suuremat kõrvitsat ja õõnestas need terava pulgaga välja. Seejärel võttis ta kõige küpsemad viinamarjad, täitis sellega kõrvitsad ja sulges need tihedalt lehtedega. Ta pani kõrvitsad päikese kätte ja lahkus lagendikult, lohistades vanameest selga. Kolm päeva ta raiesmikule tagasi ei tulnud. Neljandal päeval tuli Sinbad jälle oma kõrvitsate juurde (vanamees magas nagu tookordki õlgadel) ja võttis välja korgid, millega kõrvitsad kinni pistis. Tugev lõhn lõi ninna: viinamarjad hakkasid käärima ja nende mahlast sai vein. See oli kõik, mida Sinbad vajas. Ta võttis ettevaatlikult viinamarjad välja ja pigistas nende mahla otse kõrvitsatesse, seejärel korgis need uuesti ja pani varju. Nüüd tuli oodata, millal vanamees ärkab.
Sinbad ei tahtnud kunagi, et ta ärkaks nii kiiresti kui võimalik. Lõpuks hakkas vanamees Sinbadi õlgadel askeldama ja lõi teda jalaga. Siis võttis Sinbad suurima kõrvitsa, korgis selle lahti ja jõi natuke.
Vein oli kange ja magus. Sinbad klõpsutas mõnuga keelt ja hakkas vanameest raputades ühes kohas tantsima. Ja vanamees nägi, et Sinbad jäi millestki maitsvast purju ja tahtis ka proovida. "Anna see mulle ka," osutas ta märkidega Sinbadile.

Sinbad andis talle kõrvitsa ja vanamees jõi sellest kogu mahla ühe hooga ära. Ta polnud kunagi varem veini maitsnud ja see meeldis talle väga. Varsti hakkas ta laulma ja naerma, plaksutas käsi ja lõi rusikaga Sinbadi kaela.
Siis aga hakkas vanamees üha vaiksemalt laulma ja jäi lõpuks pea rinnale rippudes sügavalt magama. Ta jalad läksid järk-järgult lahti ja Sinbad viskas ta kergesti seljast. Kui meeldiv tundus Sinbadile lõpuks õlad sirgu ajada ja sirgu ajada!
Sinbad jättis vana mehe maha ja rändas terve päeva mööda saart ringi. Ta elas saarel veel palju päevi ja muudkui kõndis mööda mereranda, otsides kuskilt purje. Ja lõpuks nägi ta kaugelt suurt laeva, mis saarele lähenes. Sinbad karjus rõõmust ja hakkas edasi-tagasi jooksma ja kätega vehkima ning kui laev lähemale tuli, tormas Sinbad vette ja ujus tema poole. Laeva kapten märkas Sinbadi ja käskis oma laeva peatada. Sinbad, nagu kass, ronis pardale ja alguses ei saanud ta sõnagi öelda, ainult kallistas kaptenit ja meremehi ning nuttis rõõmust. Meremehed rääkisid omavahel kõvasti, kuid Sinbad ei mõistnud neid. Nende hulgas polnud ainsatki araablast ja ükski neist ei rääkinud araabia keelt. Nad toitsid ja riietasid Sinbadi ning andsid talle koha oma kajutis. Ja Sinbad sõitis nendega palju päevi ja öid, kuni laev mõnes linnas maabus.
See oli suur linn kõrgete valgete majade ja laiade tänavatega. Igast küljest ümbritsesid seda järsud mäed, mis olid kasvanud tiheda metsaga.
Sinbad läks kaldale ja läks linna peale hulkuma.
Tänavad ja väljakud olid rahvast täis; kõik inimesed, kes Sinbadiga kohtusid, olid mustanahalised, valgete hammaste ja punaste huultega. Suurel väljakul asus linna peamine turg. Seal oli palju poode, kus kauplesid kõigi maade kaupmehed — pärslased, indiaanlased, frangid*, türklased, hiinlased, kes kiitsid oma kaupa.
Sinbad seisis keset turgu ja vaatas ringi. Ja ühtäkki kõndis temast mööda hommikumantlis mees, suur valge turban peas ja peatus ühe nokitseja juures. Sinbad vaatas teda hoolikalt ja ütles endamisi:
“Sellel mehel on täpselt samasugune hommikumantel, mis mu sõbral Hadji Mohammedil Punasest tänavast ja tema turban on meie teele volditud. Ma lähen tema juurde ja küsin, kas ta on Bagdadist.
Ja turbanis mees valis vahepeal suure läikiva vaagna ja pika kitsa kaelaga kannu, andis nende eest kaks kulddinaari ja läks tagasi. Kui ta Sinbadile järele jõudis, kummardus ta tema poole ja ütles:
"Rahu olgu teiega, auväärt kaupmees!" Ütle mulle, kust sa pärit oled – kas mitte Bagdadist, maailma linnast?
- Tere, kaasmaalane! vastas kaupmees rõõmsalt. Olen selles linnas elanud kümme aastat ega ole siiani kuulnud araabia keelt. Tulge minu juurde ja rääkige Bagdadist, selle aedadest ja väljakutest.
Kaupmees kallistas Sinbadi tugevasti ja surus ta rinnale. Ta viis Sinbadi oma koju, andis juua ja süüa ning õhtuni räägiti Bagdadist ja selle kurioosumitest. Sinbadil oli nii hea meel oma kodumaad meenutada, et ta isegi ei küsinud Bagdadi käest, mis on tema nimi ja mis on selle linna nimi, kus ta praegu asus. Ja kui hakkas hämarduma, ütles bagdadlane Sinbadile:
„Oo kaasmaalane, ma tahan su elu päästa ja sind rikkaks teha. Kuulake mind tähelepanelikult ja tehke kõike, mida ma teile ütlen. Tea, et seda linna nimetatakse mustade linnaks ja kõik selle elanikud on Zinji*. Nad elavad oma majades ainult päeval ja õhtul istuvad nad paati ja lähevad merele. Niipea kui öö saabub, tulevad ahvid metsast linna ja kui nad tänaval inimestega kohtuvad, tapavad nad nad. Ja hommikul lahkuvad ahvid jälle ja Zinjid tulevad tagasi. Varsti läheb täiesti pimedaks ja ahvid tulevad linna. Tule minuga paati ja lähme, muidu tapavad ahvid su ära.
- Aitäh, kaasmaalane! - hüüdis Sinbad.- Ütle mulle, mis su nimi on, et ma teaksin, kes on mulle halastanud.
"Minu nimi on Lameda ninaga Mansur," vastas bagdadilane.
Sinbad ja Mansur lahkusid majast ja läksid mere äärde. Kõik tänavad olid rahvast täis. Mehed, naised ja lapsed jooksid kiirustades, komistades ja kukkudes muuli poole.
Sadamasse jõudes sidus Mansur oma paadi lahti ja hüppas koos Sinbadiga sellesse. Nad sõitsid veidi kaldast eemale ja Mansur ütles:
"Nüüd sisenevad ahvid linna. Vaata!
Ja järsku olid Musta Linna ümbritsevad mäed kaetud liikuvate tuledega. Tuled veeresid ülevalt alla ja läksid aina suuremaks. Lõpuks jõudsid nad linnale üsna lähedale ja suurele väljakule ilmusid ahvid, kes kandsid esikäppades tõrvikuid ja valgustasid teed.
Ahvid hajusid turul laiali, istusid poodidesse ja hakkasid kauplema. Ühed müüsid, teised ostsid. Kõrtsides küpsetab ahv praetud jäärasid, keedab riisi ja küpsetab leiba. Ostjad, ka ahvid, proovisid riideid, valisid nõusid, riiet, kaklesid ja kaklesid omavahel. See kestis koiduni; kui idas hakkas taevas heledamaks minema, seadsid ahvid rivisse ja lahkusid linnast ning elanikud pöördusid tagasi oma kodudesse.
Lameda ninaga Mansur tõi Sinbadi oma koju ja ütles talle:
- Olen elanud mustanahaliste linnas pikka aega ja igatsesin oma kodumaad. Varsti läheme teiega Bagdadi, kuid kõigepealt peate teenima rohkem raha, et teil poleks häbi koju naasta. Kuulake, mida ma teile räägin. Musta linna ümbritsevad mäed on kaetud metsaga. Selles metsas on palju kaunite kookospähklitega palmipuid. Zinjile meeldivad need pähklid väga ja nad on valmis igaühe eest andma palju kulda ja vääriskive. Kuid metsa palmid on nii kõrged, et ükski inimene ei ulatu pähkliteni ja keegi ei tea, kuidas neid kätte saada. Ja ma õpetan sind. Homme läheme metsa ja sina tuled sealt tagasi rikka mehena.
Järgmisel hommikul, niipea kui ahvid linnast lahkusid, võttis Mansur sahvrist välja kaks suurt rasket kotti, pani neist ühe õlale ja käskis Sinbadil teise kanda ja ütles:
"Jälgi mind ja vaadake, mida ma teen. Tehke sama ja teil on rohkem pähkleid kui kellelgi teisel selles linnas.
Sinbad ja Mansur läksid metsa ja kõndisid väga kaua, tund või paar. Lõpuks peatusid nad suure palmisalu ees. Siin oli palju ahve. Inimesi nähes ronisid nad puude otsa, paljastasid raevukalt hambaid ja nurisesid valjult. Sinbad ehmus alguses ja tahtis põgeneda, kuid Mansur peatas ta ja ütles:
"Ava oma kott ja vaata, mis seal on." Sinbad sidus koti lahti ja nägi, et see oli ümaraid täis,
siledad veeris - veeris. Mansur tegi ka oma koti lahti, võttis sealt peotäie kivikesi ja viskas nendega ahvidele pihta. Ahvid karjusid veelgi valjemini, hakkasid ühelt palmilt teisele hüppama, püüdes kivide eest peitu pugeda. Kuid kuhu iganes nad jooksid, said Mansoori kivid neid kõikjale. Siis hakkasid ahvid palmipuudelt pähkleid korjama ning Sinbadi ja Mansuri pihta loopima. Mansur ja Sinbad jooksid palmide vahele, heitsid pikali, kükitasid, peitsid end tüvede taha ja sihtmärki tabas vaid üks-kaks ahvide visatud pähklit.
Varsti oli kogu nende ümber olev maa kaetud suurte valikuliste pähklitega. Kui kottidesse enam kive ei jäänud, täitsid Mansur ja Sinbad need pähklitega ja pöördusid tagasi linna. Nad müüsid pähkleid turul maha ja said nende eest nii palju kulda ja juveele, et vaevalt nad koju tõid.
Järgmisel päeval läksid nad uuesti metsa ja kogusid jälle sama palju pähkleid. Nii läksid nad kümneks päevaks metsa.
Lõpuks, kui Mansuri majas olid kõik laoruumid täis ja kulda polnud kuhugi panna, ütles Mansur Sinbadile:
"Nüüd saame laenutada laeva ja minna Bagdadi.
Nad läksid merele, valisid suurima laeva, täitsid selle trümmi kulla ja juveelidega ning asusid teele. Seekord puhus tuul soodsalt ja ükski häda neid edasi ei lükanud.
Nad saabusid Basrasse, palkasid karavani kaameleid, laadisid neile ehteid ja asusid Bagdadi poole teele.
Abikaasa ja sugulased tervitasid Sinbadi rõõmsalt. Sinbad jagas oma sõpradele ja tuttavatele palju kulda ja vääriskive ning elas vaikselt oma majas. Taas, nagu varemgi, hakkasid tema juurde tulema kaupmehed ja kuulama lugusid tema teekonnal nähtu ja kogetu kohta.
Nii lõppes Sinbadi viies teekond.

KUUES REIS

Kuid läks natuke aega ja Sinbad tahtis jälle välismaale minna. Sinbad pani end kiiresti valmis ja läks Basrasse. Jälle valis ta endale hea laeva, värbas meremeeste meeskonna ja asus teele.
Kakskümmend päeva ja kakskümmend ööd sõitis tema laev soodsa tuule juhtimisel. Ja kahekümne esimesel päeval tõusis torm ja sadas tugevat vihma, millest tekile laotud kaubapakid said märjaks. Laev hakkas nagu sulgi küljelt küljele visklema. Sinbad ja ta kaaslased olid väga ehmunud. Nad astusid kapteni juurde ja küsisid temalt:
"Oo kapten, öelge meile, kus me oleme ja kui kaugel maa on?"
Laeva kapten pingutas vööd, ronis masti ja vaatas igale poole. Ja järsku laskus ta kiiresti mastist alla, rebis turbani seljast ja hakkas kõvasti karjuma ja nutma.
"Oh kapten, milles asi?" küsis Sinbad temalt.
"Teake," vastas kapten, "et meie viimane tund on kätte jõudnud. Tuul ajas meie laeva minema ja paiskas tundmatusse merre. Igale laevale, mis sellele merele jõuab, tuleb veest välja kala ja neelab selle koos kõigega, mis sellel on.
Enne kui ta jõudis neid sõnu lõpetada, hakkas Sinbadi laev lainetel tõusma ja langema ning rändurid kuulsid kohutavat mürinat. Ja järsku ujus laeva juurde kala nagu kõrge mägi ja selle taga teine, isegi suurem kui esimene, ja kolmas - nii tohutu, et teised kaks tundusid selle ees pisikesed ja Sinbad ei mõistnud, mis toimub. ja valmis surema.
Ja kolmas kala tegi suu lahti, et laeva ja kõik sellel viibijad alla neelata, aga järsku tõusis tugev tuul, laev tõsteti lainega üles ja see tormas edasi. Laev kihutas pikka aega, tuulest ajendatuna, sõitis lõpuks kivisele kaldale ja kukkus alla. Kõik meremehed ja kaupmehed kukkusid vette ja uppusid. Ainult Sinbad suutis kalda lähedal veest välja paistva kivi külge klammerduda ja maale pääseda.
Ta vaatas ringi ja nägi, et on saarel, kus on palju puid, linde ja lilli. Sinbad eksles saarel pikka aega värsket vett otsides ja nägi lõpuks väikest ojakest, mis voolas läbi paksu rohuga võsastunud lagendiku. Sinbad jõi ojast vett ja sõi juurikaid. Veidi puhanud, jälgis ta oja kulgu ja oja viis ta suure, kiire ja turbulentse jõe äärde. Jõe kaldal kasvasid kõrged laiuvad puud – tehnika, aaloed ja sandlipuu.
Sinbad heitis puu alla pikali ja jäi sügavalt magama. Ärgates kosutas ta end veidi puuviljade ja juurtega, läks siis jõe äärde ja seisis kaldal, vaadates selle kiiret voolu.
Sellel jõel, ütles ta endamisi, peab olema algus ja lõpp. Kui ma teen väikese parve ja ujun mööda jõge alla, võib vesi mind mõnda linna kanda.
Ta kogus puude alla jämedaid oksi ja oksi ning sidus need kinni ning ladus peale mitu planku - ranniku lähedal alla kukkunud laevade rusud. Seega osutus suurepärane parv. Sinbad lükkas parve jõkke, seisis sellel ja ujus. Vool kandis parve kiiresti ja peagi nägi Sinbad enda ees kõrget mäge, milles vesi oli kitsast käigust läbi murdnud. Sinbad tahtis parve peatada või tagasi pöörata, kuid vesi oli temast tugevam ja tõmbas parve allamäge. Algul oli mäe all veel hele, aga mida kaugemale vool parve kandis, seda pimedamaks läks. Lõpuks saabus pimedus. Järsku lõi Sinbad pea valusalt vastu kivi. Käik muutus madalamaks ja kitsamaks ning parv hõõrus külgi vastu mäe seinu. Peagi pidi Sinbad põlvitama, siis neljakäpukil: parv liikus vaevu edasi.
"Mis siis, kui ta peatub? mõtles Sinbad. "Mida ma siis selle pimeda mäe all teen?"
Sinbad ei tundnud, et vool parve ikka edasi lükkas.
Ta heitis laudadele pikali näoga allapoole ja sulges silmad – talle tundus, et mäe seinad hakkavad teda koos parvega purustama.
Ta lamas niimoodi kaua, iga minut surma oodates ja lõpuks uinus, olles erutusest ja väsimusest nõrgenenud.
Kui ta ärkas, oli valgus ja parv oli liikumatu. Ta oli seotud kalda lähedal jõepõhja torgatud pika pulga külge. Ja rannas oli rahvast palju. Nad näitasid sõrmedega Sinbadi poole ja rääkisid omavahel valjuhäälselt mingis arusaamatus keeles.
Nähes, et Sinbad ärkas, läksid inimesed kaldal lahku ja rahva hulgast astus välja pika halli habemega vanamees, kes oli riietatud kallisse hommikumantlisse. Ta ütles Sinbadile lahkelt midagi, ulatades talle kätt, kuid Sinbad raputas mitu korda pead märgiks, et ta ei mõista, ja ütles:
Mis inimesed te olete ja mis on teie riigi nimi?
Siis karjusid kõik kaldal: "Araabia, araablane!" Ja veel üks vanamees, kes oli veel elegantsemalt riietatud kui esimene, läks peaaegu vee äärde ja ütles Sinbadile puhtas araabia keeles:
"Rahu sinuga, võõras!" Kelleks sa saad ja kust tulid? Miks sa meie juurde tulid ja kuidas oma tee leidsid?
"Kes sa oled ja mis maa see on?"
"Oo, mu vend," vastas vana mees, "me oleme rahulikud maaomanikud. Tulime vee järele, et saaki kasta, ja nägime, et sa magasid parvel, ja siis püüdsime su parve kinni ja sidusime selle oma kalda külge. Räägi, kust sa pärit oled ja miks sa meie juurde tulid?
"Oh issand," vastas Sinbad, "ma palun teid, andke mulle midagi süüa ja juua ning seejärel küsige kõike, mida soovite."
"Tule minuga minu majja," ütles vanamees.
Ta viis Sinbadi oma koju, andis talle süüa ja Sinbad elas tema juures mitu päeva. Ja siis ühel hommikul ütles vanamees talle:
„Oo mu vend, kas sa tahaksid minuga jõe kaldale kaasa minna ja oma kaupa maha müüa?
"Mis on minu toode?" mõtles Sinbad, kuid otsustas siiski vanamehega jõe äärde minna.
“Viime su kauba turule,” jätkas vanamees, “ja kui sulle selle eest head hinda antakse, siis müüd maha, ja kui ei, siis jätad endale.
- Olgu, - ütles Sinbad ja läks vanamehele järele.
Jõe kaldale jõudes vaatas ta kohta, kus tema parv oli seotud, ja nägi, et parv oli kadunud.
— Kus on mu parv, millega ma teie juurde sõitsin? küsis ta vanamehelt.
„Siin," vastas vanamees ja osutas näpuga kaldale kuhjatud pulkade hunnikule. „See on teie toode ja meie maades pole midagi väärtuslikumat kui see. Tea, et teie parv oli seotud väärispuidu tükkidest.
"Aga kuidas ma siit oma kodumaale Bagdadi tagasi saan, kui mul pole parve?" - ütles Sinbad. - Ei, ma ei müü seda.
"Oo sõber," ütles vana mees, "unusta Bagdad ja oma kodumaa. Me ei saa sind lahti lasta. Kui naasete oma maale, räägite inimestele meie maast ja nad tulevad ja vallutavad meid. Ära mõtle lahkumisele. Elage meiega ja olge meie külaline kuni surmani ja me müüme teie parve turul maha ja selle eest annavad nad teile piisavalt toitu kogu eluks.
Ja vaene Sinbad oli saarel vang. Ta müüs turul oksad, millest tema parv oli seotud, ja sai nende eest palju väärtuslikku kaupa. Kuid see ei meeldinud Sinbadile. Ta mõtles vaid sellele, kuidas kodumaale naasta.
Mitu päeva elas ta saarel asuvas linnas vana mehega; ta sai saare elanike seas palju sõpru. Ja siis ühel päeval läks Sinbad välja jalutama ja nägi, et linna tänavad olid tühjad. Ta ei kohanud ühtki meest – teel tulid talle vastu vaid lapsed ja naised.
Sinbad peatas ühe poisi ja küsis temalt:
Kuhu on kadunud kõik linnas elavad mehed? Või oled sõjas?
"Ei," vastas poiss, "me ei ole sõjas. Kas sa ei tea, et kõik meie saare suured mehed kasvatavad igal aastal tiivad ja lendavad saarelt minema? Ja kuue päeva pärast tulevad nad tagasi ja nende tiivad kukuvad maha.
Tõepoolest, kuue päeva pärast tulid kõik mehed uuesti tagasi ja elu linnas läks nagu enne.
Sinbad tahtis ka väga läbi õhu lennata. Kui möödus veel üksteist kuud, otsustas Sinbad paluda ühel oma sõbral ta endaga kaasa võtta. Kuid ükskõik kui palju ta ka ei küsinud, polnud keegi nõus. Ainult tema parim sõber, vasksepp linna peaturult, otsustas lõpuks Sinbadi palve täita ja ütles talle:
"Selle kuu lõpus tulge linnavärava lähedal asuvale mäele. Ma ootan sind sellel mäel ja võtan su endaga kaasa.
Määratud päeval tuli Sinbad varahommikul mäele, seal ootas teda juba vasksepp. Käte asemel olid tal laiad valgete sulgede tiivad.
Ta käskis Sinbadil selili istuda ja ütles:
- Nüüd lendan koos sinuga üle maade, mägede ja merede. Kuid pidage meeles tingimust, mille ma teile ütlen: lennates olge vait ja ärge lausuge ühtegi sõna. Kui avate oma suu, sureme mõlemad.
- Noh, - ütles Sinbad. - Ma jään vait.
Ta ronis tinistaja õlgadele, sirutas tiivad laiali ja lendas kõrgele õhku. Ta lendas pikka aega, tõustes aina kõrgemale ja kõrgemale ja maa alla ei tundunud Sinbadile enamat kui merre visatud tass.
Ja Sinbad ei suutnud vastu panna ja hüüdis:
- See on ime!
Enne kui ta jõudis neid sõnu lausuda, rippusid linnumehe tiivad abitult ja ta hakkas aeglaselt alla kukkuma.
Sinbadi õnneks lendasid nad sel ajal lihtsalt mingi suure jõe kohal. Seetõttu ei kukkunud Sinbad alla, vaid tegi endale vee peal viga. Aga vasksepal, tema sõbral, läks kehvasti. Tema tiibadel olevad suled said märjaks ja ta vajus nagu kivi.
Sinbad jõudis kaldale ujuda ja maanduda. Ta võttis märjad riided seljast, väänas need välja ja vaatas ringi, teadmata, kus ta maas on. Ja järsku roomas teel lebava kivi tagant välja madu, kes hoidis suus pika halli habemega meest. See mees vehkis kätega ja hüüdis valjult:
— päästa! Kes mind päästab, annan poole oma varandusest!
Sinbad tõstis kaks korda mõtlemata maast raske kivi ja viskas selle maole. Kivi murdis mao pooleks ja ta vabastas oma ohvri suust. Mees jooksis Sinbadi juurde ja hüüdis rõõmust nuttes:
Kes sa oled, hea võõras? Ütle mulle, mis su nimi on, et mu lapsed teaksid, kes päästis nende isa.
"Minu nimi on meremees Sinbad," vastas Sinbad. - Ja sina? Mis su nimi on ja mis riigis me asume?
"Minu nimi on juveliir Hasan," vastas mees. "Me oleme Egiptuse maal, kuulsast Kairost mitte kaugel ja see jõgi on Niilus. Tulge minu majja, ma tahan teid premeerida teie heateo eest. Annan teile poole oma kaubast ja rahast ning seda on palju, kuna olen põhiturul kaubelnud viiskümmend aastat ja olnud pikka aega Kairo kaupmeeste töödejuhataja.
Juveliir Hassan pidas oma sõna ja andis Sinbadile poole oma rahast ja kaupadest. Ka teised juveliirid tahtsid Sinbadi oma töödejuhataja päästmise eest premeerida ning Sinbad sai lõpuks nii palju raha ja ehteid, kui tal polnud kunagi varem olnud. Ta ostis parimaid Egiptuse kaupu, laadis kogu oma varanduse kaamelitele ja lahkus Kairost Bagdadi.
Pärast pikka teekonda naasis ta oma kodulinna, kus nad ei lootnud teda enam elusana näha.
Sinbadi naine ja sõbrad arvutasid välja, mitu aastat ta reisis, ja selgus - kakskümmend seitse aastat.
"Sul piisab, kui reisite mööda välisriike," ütles tema naine Sinbadile. "Jää meiega ja ära enam lahku."
Kõik veensid Sinbadi sedavõrd, et ta lõpuks nõustus ja vandus enam mitte reisida. Pikka aega käisid Bagdadi kaupmehed tema juures kuulamas lugusid tema hämmastavatest seiklustest ja ta elas õnnelikult, kuni surm teda tabas.
Siin on kõik, mis on meieni jõudnud meremehe Sinbad reiside kohta.

See on lõpp ja kes kuulas - hästi tehtud!